XV sajandil võeti kasutusele rumpliga laeva keskpikitasandil (diametraaltasandil) paiknev rool. Seda tuleb pidada järjekordseks arenguhüppeks laevaehituses. Selliseid laevu, mida kutsuti kogedeks (Joon. 1.10.), kasutasid XIII kuni XV sajandini Hansa kaupmehed. Samal ajal võeti kõikjal kasutusele varem vaid Vahemerel tuntud pikipuri (ladina puri), mis koos pikitasandisse paigutatud rooliga suurendas märkimisväärselt purjelaevade manööverdusvõimalusi. Ilmus ka pukspriit, algul küll täiendava põikpurje kandmiseks, kuid hiljem kliivrite tarvis, mis tunduvalt parandas laeva juhitavust ja võimalust liikuda tihttuules. Nii ilmusid ladina purjedega ja rooliga karavellid. 4 Loengud Eesti Mereakadeemias Teema 1. Koostatud 30.12.2001. Laevade ehitus. Täiendatud 13.11.2004.
ja viienda tekki või ainuld kolmanda. Kui on täismaja, siis kasutatakse kõike autotekke ja kuuenda autotekki (lisa autotekk). Lasti kinnitamine Sõiduautoid kinnitatakse spetsiaalsete klotsidega. Rekkadele ja treileritele pannakse kaks rihma ja tormi ajal pannakse kuus rihma, et nad ei sõdaks teisele sõidukile otsa. Peelestik ja taglas Laevas on kahte liiki taglast: seisev- ja jooksevtaglas. Seisavtaglase moodustab peelestik (mastid, tengid, kahvlid, poomid, raad, saalingud, pukspriit, ahterpriit, signaal- ja laadmastid, losspoomid jm.), vandid ja taagid (staak), mis toetavad laadmaste ning signaal- ja radarimaste. Vandid tehakse 40 – 50 mm-st terastrossist. 20 Jooksevtaglaseks on losspoomide topenandid, ronnerid, kaid, kontrakaid, kettpidurid, antennide ning lipude-märkide tõstmise liinid. Jooksevtaglase hulka võib arvata ka päästepaatide taavetite ning laevatreppide talisid
sõjalaevaks muuta (või vastupidi). Karaki põhiliseks puuduseks oli kehv merekindlus – kõrge parras ja pealisehitised kippusid samuti "tuult alla võtma", nii et laev liikus hoopis teises suunas kui kapten soovis. Kuna karavelli manööverdusvõime oli tükk maad parem, tuligi ühel tundmatuks jäänud laevameistril mõte mõlema tüübi head omadused ühendada. Selleks asendati karaki vööris asunud kastell pikalt etteulatuva "nokaga", millele toetusid pukspriit ja kliiverpoom. Ka laevakere muudeti pikemaks ja voolujoonelisemaks – kui karaki kiilu pikkuse ja kere laiuse suhe oli 1 : 3, siis galeoonidel saavutas vastav näitaja juba 1 : 4. Kere ise muutus veeliini kohal laiemaks ja parraste kohalt kitsamaks, saavutades ristlõikes pirni kuju – see suurendas püstuvust ja raskendas merelahingus vastaste pardale tungimist. Kõik tekiehitised olid tunduvalt madalamad ega ulatunud enam laevakere kontuurist välja.
annaabi.ee 
