Muinasaja lõpuks oli Eesti aladel kujunenud küll klassiühiskond, kuid Lääne-Euroopale omane feodaalkord ja kolme seisuse (vaimulikud, feodaalid ja talupojad/linlased) ühiskond puudus. Eestlastest talurahvas moodutas küll maakondlikke või kihelkondlike malevaid, kuid siiski oli tegu sõjameestega, kel puudus vastav väljaõpe ning kes sõdis ajal, mil põllutööd lubasid. Samuti puudusid tugevad kivilinnused ning rüütlite ründerelvastus puitlinnuste piiramisel oli tõhus. Ratsarüütli varustus oli kvaliteetsem ning arenenum. Kuigi eestlased õppisid vastaste relvastust tundma ning oma relvastust täiendama, oli vahe endiselt ressursside omamises. Ratsarüütel, kelle sõjajõud vastandus ligi 15 talupojast malevasõduriga, põhjustas ka eestlaste allajäämise. Kokkuvõttes võib väita, et eestlaste allajäämise põhjused Muistses vabadusvõitluses olid järgnevad
11. Rüütlid: hinnatavad iseloomuomadused, tegevused, elupaigad. Kõiki feodaale ühendas kuulumine sõjameheseisusesse, mida hakati nimetama rüüliseisuseks. Kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest järk-järgult pärilik seisus aadel. Rüütlitega seostati isikuomadusi nagu õilsus, ustavus isandale, vaprus, südamedaami austamine (serenaadid ja luuletused). Aadlikud elasid linnustes, mis lisaks elupaigale olid ka kindluseks ja täitsid esindusfunktsiooni. Varasemate puitlinnuste asemele rajati kiviehitisi, mida põlvest põlve laiendati. Üha enam tähelepanu pöörati linnuse turvalisusele ning elamistingimuste mugavustele. Linnused rajati looduslikult kaitstud paikadesse, enamasti kaljusele künkale jõekäärdu või saarele.Linnuse suurus sõltus suuresti omaniku jõukusest. Väikerüütlite linnused (kui neil neid olid) olid üldiselt puust või kivist tornlinnused. Torni ülakorrusel elas rüütel koor perega, all aga sulased ning seal hoiti ka varusid.
Lõpuks löödi tulevasele rüütlile mõõgaga lapiti õlale, mis tähistas tema vastuvõtmist uude seisusesse. 2.Aadli elulaad ja rüütli kultuur Linnused-Pärast Karl Suure riigi lagunemist hakkasid feodaalid pöörama järjest suuremat tähelepanu oma elupaiga kindlustamisele. Nii tekkisid linnused, mis ühendasid elamu ja kindluse funktsiooni ning said kõrgkeskajal Lääne-Euroopa maastikupidi lahutamatuks osaks. Varasemate puitlinnuste asemel rajati tavaliselt kiviehitisi, mida põlvest põlve laiendati ja täiustati, pöörates üha suuremat tähelepanu kaitserajatiste tugevusele ja mugavamatele elutingimustele. Linnuse suurus ja tugevus sõltus omaniku jõukusest. Väikerüütlid, kui neil üldse linnus oli, elasid tornlinnustes. Need olid puust või kivist tornid, mille ülakorrusel oli rüütel perega, alumisel sulasedja seal hoiti ka tagavarasid. Sellised
annaabi.ee 
