toas esimese kärbse surnuks lõin (Under 2007: 450) Kes sääl leivakandvaks künnab vagu see ei saa sest mõistatusest jagu (Under 2007: 510) Ma muretumalt vilistades lähen, ning puistab õielehti mulle pähe üks tuulehoog (Visnapuu 1998: 289) Suur nire väikseid joob ja uusi loob, maa suu on avali, ta kõik nad joob (Under 2007: 450) ja tilku rammusaid, kui laihtund puult ma puistasin, sain mõne kraesse neist siis päikses kuivatasin märga käist (Under 2007: 450) Ah! Toredaim on elamine maine ja vägev vere surematu püüd mind võidab rõõmu ihar, hõiskav hüüd ei iial olnud ma kaaluja ja kaine (Under 2007: 62) miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop ja sinab hämaruses kui muinaslugu (Under 2007: 62) vist elus kaunimat ei olegi kui- ootus, sest suveks valmistuma juba algan
~*~ (Järgmisel päeval) HEA VANEM: Lähme nüüd metsa puid tegema, lapsed! HANS (endamisi): Mis nüüd saab, ma ju ei leidnud kive, mille järgi koju tagasi tulla. Võtan hoopis leiba. (Terve tee puistab Hans maha leiva raasukesi, metsa jõudes teeb isa lõkke) HEA VANEM: Istuge siin tule ääres soojas, oodake kuni meie enda töödega valmis saame. Me tuleme teile järele. (Mõne aja möödudes) GRETE: Nad jätsid meid maha, mis me nüüd teeme? HANS (Gretele): Ma puistasin tee peale leivaraasukesi, ootame kuni kuu paistma hakkab ning lähme nende järgi koju. (Veidi hiljem asuvad lapsed teele) HANS: Oh Jumal, kõik leivaraasukesed on lindude poolt ära röövitud. GRETE: Mis nüüd küll saab? HANS: Ära muretse, Grete, küll me kuidagi kodutee üles leiame. (Lapsed ekslesid mõnda aega metsas. Lõpuks leidsid nad võõra maja) GRETE: Vaata, mis see sealt paistab, see on ju maja! HANS: Lähme vaatame lähemalt! GRETE: See on söödav! Tule, Hans, proovi!
kiskusid minu endaga. Mäletad, veersime alla mäest võet kinni kaelast ja käest? ,,Kümnes kiri Ingile" Paraku jäi see aga Visnapuu loomingus viimaseks kirjaks oma abikaasale, kuna 1941. aastal surnud naisele sai mees pühendada veel vaid järelhüüde ,,Ingi haual". ,,Ma olen üks peotäis pihu, mille puistasin haude ise pääle valgete õite vihu. See oli mu viimne vise." Teise maailmasõja lõpu poole põgenes mees Saksamaale, kust viis aastat hiljem rändas edasi Ameerika Ühendriikidesse, kus jätkas oma armastatud abikaasa tagaigatsemist. Tugevad tunded oma naise vastu aitasid mehel endaski rohkem selgusele jõuda ning õpetasid Visnapuule temast kui inimesest paljutki. Oma minekut viimsele teekonnale tajus mees ette,
!" kriiskasin ma. "Mida, John on surnud, Kristiina on surnud! Kes veel?" järsku hakkas Greete värisema ja kukkus minu kõrvale maha. Ma jooksin tagaukse juurde, tahtsin sealt välja minna, aga ei saanud. Ma nägin üht bensiinikanistrit ja teisel riiulil tikke. "Anna andeks, Grete, anna andeks, Kristiina!" ütlesin mõttes. Kõigepealt võtsin Kristiina taskust uksevõtmed ja tegin ukse lahti, et pärast sealt välja pääseda. Ma võtsin kanistri lahti ja puistasin bensiini ruumis laiali. Kindluse mõttes keerasin baari ja tagaruumi vahelise ukse lukku. Läksin poolenisti uksest välja ja tõmbasin tikku. Viskasin tiku maha ja tuli levis kiiresti. Ma põgenesin ja keerasin ukse enda järelt lukku, viskasin võtmed prügikasti ja läksin ära. Ma ei teadnud, mida teha, kuna ma olin meeleheitel! Ma olin ju oma sõnadega tapnud Johni, preestri, Kristiina ja Greete! See oli katastroof!!! Ja nüüd see tulekahju, mis ma tegin!! Ma pean vist koju minema.
Kui nägin kändu, pidasin seda meheks, kui mõne oksa peale astusin ja see murdus, siis oli mul tunne, nagu oleks keegi mul hinge kinni pannud 251 ja ainult poole järele jätnud -- väiksema poole veel pealegi. Kui ma oma laagrisse jõudsin, siis oli mu julgus päris otsas; peas polnud mõistuse raasugi. Ütlesin enesele, et polnud sugugi õige aeg ümberluusimiseks. Viisin siis kõik oma kolud jälle paati tagasi, nii et nad hästi peidus olid; kustutasin tule ja puistasin tuha laiali, nii et näis, nagu oleks seal mitme aasta ees laagrikoht olnud. Siis ronisin puu otsa. Arvasin, et olin kaks tundi puu otsas; aga ma ei näinud midagi ega kuulnud midagi, - ainult mõtlesin, et näen ja kuulen tuhandeid asju. Non, ma ei võinud igavesti sinna üles jääda; ronisin siis viimaks alla, kuid jäin paksu metsa ja olin kogu aeg valvel. Süüa oli mul ainult marju ja seda, mis hommikust oli järele jäänud. Kui öö tuli, olin päris näljane
annaabi.ee 
