• Sademeid: 400 – 800 mm. IGIKELTS – pinnas, mis on igikülmunud mõnest meetrist mitmesaja meetri sügavuseni. Suvel sulab vaid maapinna õhuke pealmine kiht. Igikeltsast haaratud territoorium on KIRSMAA. (25% maismaast). Palju jõgesid ja järvi. Jõed voolavad lõunast põhja. Suured üleujutused jõgede suudmetes. Suurvesi kevadel. Suur soostumine, sest a) auramine väiksem kui sademete hulk; b) reljeef suhteliselt tasane; c) igikelts. Uural, tuva, lagesoo, puissoo KÜHMSOO e. PALSA Künkliku pinnaga soo, kus turbast küngaste tuumikuks on jää. Talvel puhub tuul lume küngastelt lohkudesse. Tekib eriline maastikumuster, kus paljad turbakühmud vahelduvad tiheda taimkattega vesiste lohkudega. Leetmullad • Sademeid rohkem, kui aurub. • Laskuv veevool kannab toitained sügavamale. Toiteainetevaensed mullad. Okaspuude kohastumine: igihaljad, okkad takistavad aurumist, fotosüntees saab alata
Iga lasunditüübi piires on meil kolm lasundi alltüüpi: metsa-, metsa-märe ja märe. (vt lk 57) 3) MADAL JA SIIRDESOODE ISELOOMUSTUS madalsoo on soo arengu alamaste, asub reljeefi madalamas osas tasasel alal ja toitub põhiliselt mineraalaineterikkast põhjaveest, osalt ka pinna- ja tulvaveest. Võrreldes siirdesoo ja rabaga on mulla potentsiaalne viljakus suurem. Mikroreljeef tasane, harvem mätlik. Madalsoo voib olla lage(rohusoo) või kaetud puurindega(puissoo,soomets). Puurindes iseloomulikud sookask, sanglepp,kuusk, alusmetsas harilik toomingas, paakspuu, mage sõstar. Taimkate madalsoos seda liigirikkam, mida enam sisaldab toitevesi mineraalaineid, vaese toitevee korral vlitsevad tarnad. Iseloomulikeks liikideks rohurindes angervaks, ubaleht, soovõhk, raudtarn, luhttarn, sale-tarn, lääne-mõõkrohi, soo-kuuskjalg; samblarindes soosammal, keskmine sirbik, teravtipp. Puhmarinne puudub. Turba tuhasus, toitainete sisaldus
mullas jääb osa orgaanilist ainet lagundamata ning see on ajapikku ladestunud soomulla ehk turbana. (Soostumine, turvastumine) (Masing 1988) Turbaalad on paksu turbalasundiga kaetud maastiku osad sõltumata sellest, kas seal turba ladestumine jätkub, on katkenud või turbalasund degradeerub. Turbaala: taimkattega või taimedeta ala, mis on kaetud looduslikult akumuleerunud turbakihiga SOO on turbaala, kus turbakihi paksus on üle 30 cm ning selle ladestumine ei ole katkenud. • Puissoo- puurinde liituvus alla 0,3; keskmine kõrgus alla 4m • Soomets- puurinde liituvus üle 0,3; keskmine korgus üle 4m • Soostuv mets – puurinde liituvus üle 0,3, keskmine kõrgus üle 4m, turbakiht alla 30cm • Soostuv rohumaa e. Soostuv niit -turbakiht alla 30 cm, lage või hõredalt puudega kaetud • Kõdusoomets-kõdusoometsad on tekkinud sügava turbaga soode kuivendamisel Soo tekketüübid •Mültumine e. terrestrialisatsioon
Nendest ei hakka edasi arenema suured, maastikuliselt kompaktsed sood (inimtegevusega maailmas). Suured madalsood on tekkinud järvede kinnikasvamisel või savisele maakerkealale (laguunipõhja). Imetajad kasutavad madalsoid eelkõige pelgupaigana ja toitumisel. Linnustik on suhteliselt liigirikas pesitsevad ligi sadakond, toitub ja peatub läbirändel veel umbes 60 liiki. Linnustik oleneb sootaimestiku tüübist roostik, põõsassoo, puissoo, madalmurus rohusoo, kas esineb veega ümbritsetud alasid jne. Eriti ohtralt leidub ämblikke: madalsoodes 156 liiki, siirdesoodes 170 liiki, mõlemis võivad esineda 75 liiki (Vilbaste; A.). Üle 1500 liigi putukaid eriti ohtralt mardikalised, samuti kahetiivalised ja tirdid. Tegelikult valdavad taim- ja kõdutoidulised liigid, aga inimene märkab loomulikult röövtoiduliste küllust parmud, sääsed, kiilid, ämblikud. SIIRDESOOD Soo moodustumise teine etapp enamasti.
annaabi.ee 
