Kuressaare Gümnaasium KATASTROOF Luulekava Kuressaare 2009 On sügisõhtu. Nagu noad torgivad õhku (2:169). Rahutus (2:37). Varjuliste puie all, suurte, pakse puie all (3:60) maja väike nigu pott, seepoolt pimme, väläst ahk (1:86). Sammelkatus, keskelt lomm, vaotab varsti hoone koost (3:61). Siis haaras teda öö (2:195), mustad pilvedehärjad (2:174), (oh kuramus!) (3:60) ja sünnib katastroof (2:44), jättes maha vaid rusud (2:182). Lännu kõik, mis hoiet seni hoole nink auga (1:44). Armu ei heida ta (2:46). Et maa päält kaop lust ja naar (1:49) jääb siiski eluraas (2:44). Ei ole emä süamele rõõmu saamist
ei tulnud, siis ta kiirusta kõrtsi, mis sest et see oli kaugel, veskist viis versta edasi, aga seal oli inimesi, kes vb alguses poleks uskunud ja oleks kartnud, aga Miinal ei jäänud muud üle ja ta läks sinna ikkagi. Miina jooksis nii ruttu kui hing see andis. Päike hakkas juba loojuma, aga Miinal oli veel kolm versta käia. Miina pani käed risti ja tõmbas hinge, ning siis jooksi edasi. Ühekorraga kuulis Miina rattapõrinaid, inimeses, lootes ta abi saada. Lepiku otsast pööras vanker puie vahele, kui Miina okste varjust välja sai, lõid ta silmad särama, Toomaru peremees. Vallavanem peatus, vaatas piigale otsa ja tundis ära et see Tammistu Miina, ning küsis mis ta siin maanteel teeb, riided ligadi logadi seljas, ise lõõtsutades. Miina ütles et kui Talle kohe appi ei minda siis ta satub mõrtsukate kätte, aga vallavanem tahtis teada kes tema, ning Miina rääkis talle teepeal kogu tõe. Vallavanem pööras otsa ümber ja kihutas Nudjaste kõrtsi
päike=valguseandja, kroonitud pea=kuningas, Berliini müüri langemine=kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine. Sünekdohh on kõnekujund, mille tervik asendatakse osaga ja vastupidi või kasutatakse mitmuse asemel ainsust: Eestlane pole unustanud oma rahvust ( ainsus mitmuse asemel ), kogu linn oli tuledes ( tervik osa asemel ). Hüperbool kunstikavatsuslik suurendamine. Näiteks: Kolmas venda vennikene / laulis, et mered mürasid / kaljud vastu kärasivad / puie ladvad paindusivad / mäekingud kõikusivad / pilved lausa lõhkesivad. ( ,, Kalevipoeg " ) Oksüümoron on kujund, kus ühendatakse vastandlikud, teineteist loogiliselt välistavad mõisted. Taotlus olla teistsugune, avada nähtuse keerukust ja vastuolulisust on eriti noorte luulesse toonud oksüümorone: räiged rõõmud, õitsvad vereloigud, oksendav rõõm, kuum lumi, elav laip, särav pimedus, õpetatud loll, olla mittemidagiütlevalt paljulubav, olemise
lagendikul sinavad metsatukad kuni taevaääreni. Aga praegu? Mis on seal praegu? Vilguvad seal ka tuled? Ei! Seal on pime! Vargamäe ümbrus on pime. Ainult ükskord -- Indrek mäletab seda nii selgesti -- vilkusid keset kottpimedat ööd Vargamäe soos tuled, nagu lehvitaks tuul hõlma laterna eest, ja hommikul käisid nad seal hundi jälgi otsimas. Äkki sündis midagi, mis rabas Indreku meeli: pimedas puude vahel seisis keegi tume, ähmane ja kolesuur, seisis ja vahtis nagu puie vahelt Indrekule otsa. Tahtmatult jäi ta seisatama ja küsis Tigapuult: ,,Aga see, mis see seal on?" ,,Ah see! See on vana kirik, klooster. Ligi ei maksa minna, võib kaela sadada ja siis pole nalja. Küll sa pärast näed." Indrek oleks tahtnud seista ja vaadata -- kaugelt, läbi raagus puude, sest nõnda ei võtnud silm kõiki kontuure ja kujutlusvõim võis omandada vaba lennu. See suur ja ähmane aina nagu kasvas, kui teda eemalt vaadata, ja muutus aina ähmasemaks
annaabi.ee 
