kujutamisobjektidega identifitseerumine, nende vaatepunktilt lähtumine lubab minavormilisse proosasse tuua põhimõtteliselt uut, anda sisuliselt uue käsitluse antinähtuste olemusele, kurjuse toimele ühiskonnas. Varasem kirjandus, toetudes inimlikule kogemusele, paigutas antinähtused tegelase sisemusest väljapoole, pahelisus esines seal kui vaenulik akt, mistõttu seda võidi käsitleda eeskätt didakülismoraliseerivalt. Kui nüüd aga autor kujutab antikangelast mitte üksnes puhtvormiliselt minapositsioonilt, vaid ka tegelast otsekui tema seesmises olekus tabada püüdes, siis avanevad needki inimloomuse kihid, mis argises suhtlemises või välisest tegelikkusest lähtuvas kujutamisviisis ei pruugi üldse esile tulla. Kui seespoolset vaatenurka järjekindlail rakendada, siis muutub antinähtus ühemõõtmelisest mitmemõõtmeliseks, samastub vaatepunktiga, kuni jõutakse nähtuse defineerimatuseni, selle kadumiseni tunnetusteoreetilises plaanis.
2 TUNNUSED LÕPUD. Erandiks ki-liidepartikkel. Nt ela-mu-te-ni-gi. 16) Morfoloogiline sünonüümia puudutab eeskätt rööpvorme. On olemas mitu samatähenduslikku vormi, nt aastatest e aastaist. Paljudel juhtudel ei saa rööpvorme teineteisega asendada stilistilistel põhjustel, nt ei öelda kunagi *Panin riided kapisse või *kukkusin jõesse, kuigi puhtvormiliselt oleks see võimalik. Aga: Olin kiindunud sellesse jõesse ~ jõkke? 17) Morfoloogiline protsess operatsioonid, mida rakendades moodustatakse valmis sõnavorme. 18) Norm keelekollektiivis iseenesest tekkinud arusaam selle kohta, mis on kirjakeeles õige. Norming normimise tulemusel kehtestatud reegel. 19) Grammatiseerumine keeles pidevalt toimuv ühesuunaline muutusprotsess, mille käigus iseseisev leksikaalne või vähem grammatiline üksus areneb grammatilise(ma)ks üksuseks
ja dekoor, või ka kohalolu ja puudumine. Konservatiivse historitsismiga võrreldes oli dekonstruktivistlik arhitektuur, mis laenas vorme muuhulgas ka sajandialguse vene avangardilt, hoopis radikaalsem, oma rahutuses värskem, senise arhitektuuriga võrreldes isegi vägivaldne. Samas jäi hierarhiate ümberpööramine ainult vormi tasandile, loodeti küsimustesse, mis puudutasid arhitektuuri sotsiaalset rolli, sekkuda puhtvormiliselt. Nii oli mõlema postmodernismi suuna jaoks arhitektuur eelkõige kunst, sotsiaalsetest suhetest ja nõudmistest suuresti sõltumatu ning vormikeskne. Modernismi suur utoopia sellest, et ümberkorraldatud tootmisvõtteid integreeriv arhitektuur (st massehitus) suudab lahendada sotsiaalseid probleeme ja elu paremaks muuta, heideti kõrvale. Vaatamata dekonstruktivismi elitaarsusele mäng arhitektuurimärkidega jäi tabatavaks vaid pühendatutele sulandus ka nn
annaabi.ee 
