erikujuline materialism." Järgmine tähtis tegur ongi kirgede talitsemine. Tundemeeled ei tohiks vabalt ringi uidata, vaid need tuleks allutada tahte juhtimisele. Mõtted tuleks püüda suunata kõrgematele asjadele. Mõtlemist ei saa siiski sundida teatud suunda, vaid tuleb vähehaaval kasvatada meelelaadi. Puhtus on bhaktis üheks suureks alusmüüriks, millele rajaneb kogu bhakti. Keha välist puhtust ja toiduvalikut on kerge jälgida, kuid ilma sisemise puhtuseta pole nad midagi väärt. Sisemisse puhastumisse kuuluvad siirus, teiste inimeste omakasupüüdmatu aitamine, ausus, kedagi ei tohi kahjustada ei mõtte, sõna ega teoga; ei tohi himustada teise omandit; ei ole vaja toita tarbetuid mõtteid ega arutleda teiste õnnetuste ja eksimuste üle. Eriti tähtis on selles loetelus hoidumine teiste kahjustamisest. Erinevad inimesed kahjustavad oma ligimesi väga erinevalt. Võidakse küll mitte kahjustada teisi inimesi, kuid olla julm loomade vastu
tegutseja isik on ikka kõlbeline isik). 2. Eetika ajaloost. · Eetika algusest Eetika e moraalifilosoofia e normatiivne filosoofia pärineb vanadelt kreeklastelt, täpsemini, Sokrateselt (469-399 eKr), kes pühendus moraalse vooruse loomuse uurimisele s.t ta uuris just asja, mille olemasolus tänapäeva teaduskäsitluse seisukohalt peaks enam kui kahtlema. Sokratese põhiväite olid: õnn on võimatu ilma moraalse puhtuseta (vooruseta); ebaeetiline tegu kahjustab rohkem tegijat kui ohvrit; moraalne puhtus on hinge tervis; pahe tõeline (sügavaim) põhjus on võhiklikkus. Platoni (Sokratese õpilane) arvates põhineb moraalne puhtus intellektil, s.o hingelise tasakkalu ja harmoonia võib saavutada intellektuaalse arutluse ja enesearendamise kaudu. Moraali aluseks on objektiivne idee voorustest ja inimese hing on võimeline tunnetama seda sisemise uurimise ja püüdluse kaudu, lülitades
· filosoofiline teadus moraalist. MORAAL< lad. moralis (kombeline, komme) Cicero 300 aastat hiljem · ühiskondliku teadvuse osa, printsiipide ja normide kogum, mis reguleerib inimese käitumist mingi sotsiaalse grupi koosseisus ja määrab tema suhtumise teistesse inimestesse ja gruppidesse. Sokrates (469-399 e.m.a.) pühendus moraalse vooruse loomuse uurimisele: · õnn on võimatu ilma moraalse puhtuseta; · ebaeetiline tegu kahjustab rohkem tegijat kui ohvrit; · moraalne puhtus on hinge tervis; · pahe tõeline (sügavaim) põhjus on võhiklikkus. Platoni (428-348 e.m.a.) arvates põhineb moraalne puhtus intellektil, hinge tasakaalu ja harmoonia võib saavutada läbi intellektuaalse arutluse ja enese arendamise. Aristoteles (384-322 e.m.a.) sidus moraalsust rohkem isiksuse iseloomu ja selle kujundamisega.
annaabi.ee 
