piisavalt annet. Autorite arvamused ja järeldused Bernard Lievegoed oma raamatus ,,Inimese elukäik" arvab, et inimelu tunneb kolme faasi: 20 aastat, et õppida, 20 aastat, et võidelda, 20 aastat, et targaks saada. Juba selline ütlus ise on üheaegselt nii vaatluse vili, kui väärtushinnang. Kes ei tea, mis on tarkus, ei hakka ka arvama, et selle omandamiseks kulub 20 aastat. Ta jääbki püsima võitluse, ekspansiivsuse ja puhtloogiliste arusaamade juurde. Kui tema raamatust võib leida midagi selle hiina tarkusesõna olemusest, siis tema jaoks, kes ta on seisukohal, et elutarkus on enam kui teadmised, on selle raamatu üks eesmärk saavutatud. Kirjutamisel on ta püüdnud anda lugejale enam kui ainult teaduslike faktide kogumit. Alexander Christiani ja Frank M. Scheelen oma raamatus ,,Arenda võimeid" leiavad, et ametialal ja eraelus jõuavad edasi ning saavad õnnelikuks üksnes inimesed, kes
Pythagorasesse või tema koolkonda puutuva puhul tõde olla segatud väljamõeldisega. Tolle aja koha harjumatu oli, et kooli võeti vastu nii mehi kui naisi, tingimuseks oli loomulikult inimese vabadus. Kooli astuda soovija pidi esimesed viis aastat vaikima ja kuulama ning omaks võtma talle jagatud õpetused, kandes akusmaatiku nimetust, alles seejärel oli õigus tõusta täieõiguslikuks liikmeks -- matemaatikuks. See võib olla seletatav ka puhtloogiliste põhjustega. Kool meelitas nimelt ligi kaht tüüpi inimesi: esiteks matemaatilise filosoofia entusiaste ja teiseks religioosseid pühendunuid, kelle ideaaliks oli pütaagorlaste askeetlik eluviis, mis sarnanes tugevasti orfikute õpetusele ja õigustas end sarnaste müstiliste uskumuste süsteemi kaudu. On tõenäoline, et filosoofiline tiib ei olnud vaimustuses vagadest pühendunutest ja võib-olla isegi halvustas ebausku,
piristide traditsioonilistest teooriatest ei leia, oleme seda näinud implitsiitsena nende praktikas. Ühtlasi tuleb selgeks teha, et end empiirikuks nimetades ei tunnusta me usku ühessegi neist psühholoogilistest õpetustest, mida empirismiga tavapäraselt seos- tatakse. Sest isegi kui need õpetused oleksid kehtivad, ei sõltuks nende kehtivus ühegi filosoofilise teesi kehtivusest. Seda saaks kindlaks teha ainult vaatluse teel ja mitte puhtloogiliste kaalutlus- te kaudu, millele meie empirism toetub. Olles möönnud, et oleme empiristid, tuleb meil teha tegemist vastuväitega, mida tavaliselt esitatakse empirismile kõigis vormi- des; nimelt et empiristlike printsiipidega on võimatu ära seletada paratamatute tõdede teadmist. Sest nagu Hume otsustavalt näitas, ei saa ükski üldine propositsioon, mille kehtivust saab kindlaks teha tegeliku kogemuse abil, olla loogiliselt kindel. Ükskõik kui
annaabi.ee 
