Moliere'i käsikirju. Kohusetundlikud ametnikud juhatanud ta õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse ja nii edasi, kuni lõpuks kadunud vanamees jäljetult. Peale selle, et Moliere'ist pole ühtki ta oma käega kirjapandud teksti, puuduvad ka tema kaasaegsete artiklid ja hinnangud otseselt kaasajal ei kirjutatud Moliere'i kohta peaaegu midagi, kui mitte arvestada suurt hulka laimukirju. Igatahes ei saa Moliere'ile läheneda puhtkirjandusliku mõõdupuuga, vaid tuleb lähtuda sellest, et ta oli kõigepealt näitleja, kellele tollase teatri raamid kitsaks jäid ja kes lõi ajastule vastava uue teatri. Kirjanikuks sai ta eeskätt seepärast, et teatril oli vaja uut repertuaari. Moliere loomingust on säilinud 32 näidendit. Neid näidendeid mängitakse tänapäevani. Näidendid · ,,Arutu" (1653) · ,,Tuulepea" (1655) · ,,Armutusk" (1656) · ,,Naeruväärsed eputised" (1659) · ,,Meeste kool" (1661)
Pole ime et selline rännak kutsetes teritas tema satiirilist meelt salvavaks oludepilkeks. Paroodiline taanikeelne kangelaslaul ,,Peder Paars" (1719-1720) kujutab endast nö. taani ,,Don Quijote", paroodiat muistsetele kangelaseepostele. See on lugu auväärse kaubitseja Peder Paars'i rännakutest Aarhus'i oma pruudi Dorte juurde, millesse seguneb igasuguseid kummalisi seiklusi jumalate ja jumalannade vaheleastumistega. Peale puhtkirjandusliku paroodia esitab ,,Peder Paars" ka teravat kaasaja seltskonna satiiri Taani oludest, kus Holberg on nn. riigisatiirik, keda ümbritsevaid igasugused kaasaja narrid ja narrikesed, nii et ta nende keskel vaevu naeru suudab pidada. See teos äratas pahameeletormi, sest pilget võeti isiklikult. 1722. aasta sügisel avati Kopenhaagenis esimene taani teater, kus Holberg võttis enda peale taani algupäraste näidendite kirjutamise. Teatri tegevuse jooksul kogunes komöödiaid kokku 33
õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse kohta, sealt saadetud ta veel õigemasse ja nii edasi, kuni lõpuks kadunud vanamees jäljetult. Peale selle, et Molière'ist pole ühtki ta oma käega kirjapandud teksti, puuduvad ka tema kaasaegsete artiklid ja hinnangud otseselt kaasajal ei kirjutatud Molière'i kohta peaaegu midagi, kui mitte arvestada suurt hulka laimukirju. Igatahes ei saa Molière'ile läheneda puhtkirjandusliku mõõdupuuga, vaid tuleb lähtuda sellest, et ta oli kõigepealt näitleja, kellele tollase teatri raamid kitsaks jäid ja kes lõi ajastule vastava uue teatri. Kirjanikuks sai ta eeskätt seepärast, et teatril oli vaja uut repertuaari. Molière'i eluajal toimus teatris palju muudatusi. Üks tähtsamaid oli üleminek mitme tegevuskohaga lavalt üheleainsale tegevuspaigale, et säilitada tragöödias nõutavat kohaühtsust. Komöödiasse võeti see põhimõte
annaabi.ee 
