rituaalide jaoks; Süürias jällegi lärmakat muusikat. Babüloonias tegeleti põhiliselt muusikateooriaga ja oluline oli seaduspärasus. Põhiline osa muusikategemisel oli ka pillidel ning kuna piirkonniti erinesid pillide tegemise võimalused, tulid ka need välja erineva kõlaga. Pillidest olid peamiselt levinud keel- ja puhkpillid, oli ka erinevaid löökpille. Keelpillideks olid põhiliselt kinnor, lüüra ja lauto ning puhkpillideks salmei, sofar ja flööt. Põhilised teadmised muusika kohta pärinevad osaliselt väljakaevamistelt, millest olulisemad on toimunud Assüüria aladel, ning ka piiblist, kus mainitakse mh kinnorit jm pille. Kirja oli muusikat pandud vähe, Egiptuse ajast pärinevad mõned hümnitekstid, samuti on leitud muusikakoosseise või pille kirjeldavaid tekste, kuid noodinäiteid on vähe ja umbes 4-5. saj e.m.a.
andis pillile särava kõla. osteti poest ja tehti ka ise. Viiuliga oli rahvatantse parem saata kui torupilliga. mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispõll ja uuema aja jauram (umba). Jauramit mängiti vastu põrandat lüües. ÕHKPILLID Õhkpillides tekitab heli vibreeriv õhusammas. Väga iidsed, paljudel rahvastel tuntud pillid on nn vabad aerofonid, mille puhul õhusammas ei ole piiratud. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad, mille servale puhudes tekib hääl. Päris puhkpillide hulka kuuluvad torukujulised pillid. Meloodiat sai juba mängida sõrmeavadega vilepillidel. Karjapasunaga edastasid karjased teateid, aga mängisid ka oma lõbuks. Sokusarv valmistati looma, enamasti soku sarvest. Selle esiküljel olid meloodia mängimiseks sõrmeavad. Torupill · pärineb Aasiast. · Põhiosad: puhumistoru, sõrmiline, 1-3 basstoru ja õhukott.
(L.Ambos 2014) Traditsiooniline jaapani muusika arenes välja jaapani traditsioonilistest teatriliikidest (nō, kabuki, bunraku). Enne ajaloolist perioodi arenes jaapani traditsiooniline muusika (hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele tantsudele (kagura), mis olid seotud Jaapani algasukate religioossete rituaalidega. See muusika hõlmas nii laulu kui ka instrumentaalmuusikat. Tolle aja instrumendid olid väga algelised ning jagunesid löökpillideks (trummid), puhkpillideks (flöödid) ja keelpillideks (kannel). (Samast) 5. sajandil avas Jaapan end Aasia mandri kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud tutvustasid keisri õukonnale senitundmatuid muusikavorme. (Samast) Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) pani aluse noodistamisele, mistõttu arenes religioosne muusika templites ja keisri õukonnas kiiresti edasi. Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika
Viiulit mängitakse poognaga. Vibukujulised ühe keelega pillid on arhailine põispill ja uuema aja jauram (ka umba) resonaatoriks vastavalt põis või kilukarp. Jauramit kasutati vastu põrandat lüües ka lihtsalt rütmipillina. 2.2. Põispillid Õhkpillid (puhk- ja lõõtspillid ehk aerofonid) Õhkpillides tekitavad heli vibreeriv õhusammas. Nii tekitab keerutamisel vilistavat häält nööri külge seotud lauake - vurri- ehk suristuspuu. Algelisteks puhkpillideks olid sõrmede, huulte või raami vahele paigutatud õhukesed taimeosad, mille servale puhudes tekib hääl: sellised olid lehe-, heina- ja tohupillid. Sageli jäljendati nendega linnulaulu, nt pihkude vahele tõmmatud rohukõrt nimetati kukepilliks. Päris puhkpillide hulka kuuluvad torukujulised pillid. Õõnsatest taimeosadest nt putkest, roost ja pajukoorest valmistati vilesid. Meloodiat sai mängida juba sõrmeavadega (enamasti 3-6 ava) vilepillidel
annaabi.ee 
