· keelduda raskuste teisaldamisest, kui see on füüsiliselt koormav; · keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tervise; · teatada kohe tööandjale tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest. Kokkuvõte Töökeskkonna ohuteguriteks on füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid. Vältimaks erialal tulenevaid ohte tuleb kasutada alati isikukaitsevahendeid. Töötajal on õigus puhkepausidele, kus ta saab vältida pidevat sundasendit ja müra. Võimlemine ja massaaz on tähtsad kuna see aitab lõdvestuda lihastel, et töötaja saaks teha oma tööd ilma valude ja pingeteta. Töö ilma valudeta aitab kaasa ka paremale töötulemusele, millega on rahul nii töötaja kui tööandja. Tööst põhjustatud haiguste (ehk kutsehaiguste) ennetamiseks tulevikus, tuleb täita selleks vastavaid korraldusi. Kasutatud allikad http://www.ti.ee/index.php?page=796 (17.10.2013) http://www.ti
Winckler peab aastaringse treeningu ülesehitusel oluliseks järgmisi printsiipe: treeningu spetsiifilisus ülekoormamine treeninguefektide pöörduvuse arvestamine süsteemsus variatiivsus imiteeritavus Üheks tähtsaimaks printsiibiks peetakse instinktiivset ehk tunnetuslikku printsiipi. Printsiip põhineb keha tunnetusel ja tundmisel, kuidas ta reageerib erinevatele treeningurežiimidele, toitumisele, erineva pikkusega puhkepausidele ja tehnika nüanssidele. Füsioloogilised printsiibid näitavad, millel baseeruvad erinevad harjutused, psühholoogilised printsiibid võtavad fookusse seose sportlase ja treeneri koostatud treeningu programmi vahel, taktikalised printsiibid avavad küsimused, kuidas treening valmistab sportlast ette võistlusteks ja kuidas võistlus aitab selgitada plaane edasiseks treeninguks. Väga tihedalt on treeningu ülesehitus seotud koormuse planeerimise printsiipidega.
Et treeninguprotsess on teatud mõttes pedagoogiline looming kunst, siis sageli on selle käigus vaja vastu võtta otsuseid intuitsioonile tuginedes. Seepärast peetakse üheks tähtsaimaks instinktiivset ehk tunnetuslikku printsiipi. Printsiip põhineb keha tunnetusel ja tundmisel, kuidas ta reageerib erinevatele treeningu- reziimidele, toitumisele, erineva pikkusega puhkepausidele, tehnika nüanssidele jne. Kompleksse lähenemise näiteks on J. Ferrissi soovitatud printsiibid füsioloo- gilised, psühholoogilised ja taktikalised. Füsioloogilised printsiibid näitavad, millel baseeruvad erinevad harjutused, psühholoogilised printsiibid võtavad fookusse seose sportlase ja treeneri koostatud treeningu programmi vahel, tak-
annaabi.ee 
