Kus ma käinud, mida näinud, mida õppind kuskil pool: sulle kõike kasvatanud kasuks seda hinge hool! Südame ma kinni köitnud sinu külge, emakeel! Ikka sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel! Kümme keelemurret kärsi väsind kõrvus hanguvad sinu rikka regivärsi ette põrmu langevad! Südame ma kinni köitnud sinu külge, isavaim! Võõral pinnal närtsib sinu varjul sirgund kodutaim! Ristikese jaoks jaga paika põuel uhkele : sinu mulda luba panna väsind jalad puhkele! ,,Igatsus" Ikka täidad minu mõtte, Igatsetud isamaa! Kas ei elades mul tõtte tohi soovid sirguda? Igavesti õhkan ilma sinu tuultest, sinu veest? Ega saja minu silma tera sinu päikesest? Kas ei sinu kiusatused minu hinge murra ka? Kas ei sinu parandused mindki hüüa hõiskama? Sinu poole püüab ihu sinu elus elab vaim! Pael ei paisu ,niit ei nihu üksi hingan, eesti taim. Ikka tahad, salalootus, põue põhjas tuksuda? Võidab viimaks mulle tootus kallistatud Kaanani?
,,Südame ma kinni köitnud sinu külge, isamaa! Sinu surmal tahan surra, sinu elul' elada! Kus ma käinud, mida näinud, mida õppind kuskil pool: sulle kõike kasvatanud kasuks seda hinge hool! Südame ma kinni köitnud sinu külge, emakeel! Ikka sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel! / ... / sinu mulda luba panna väsind jalad puhkele!" Armastus on olnud teemaks ka väljaspool isamaalist luulet. Armastuse lembusse on lihtne sattuda, raske on hiljem kallimat unustada see on mõte, mis põimub mitme Liivi luuletusega (,,Sa tulid", ,,Arm tuli ..."). Mitmeid kordi kirjutab Liiv armumise algfaasidest: ,,Üksainus kord mu süda tervelt tuksus / mu vere ringjooks vigane / üksainus kord mu süda tervelt tuksus, / ja siis ta tuksus sinule! / Mu oma süda ju ei toida mind, / eks sinu päralt olnud rind
ette põrmu langevad! sinu elus elab vaim! Pael ei paisu ,niit ei nihu- Südame ma kinni köitnud üksi hingan, eesti taim. sinu külge, isavaim! Võõral pinnal närtsib sinu Ikka tahad, salalootus, varjul sirgund kodutaim! põue põhjas tuksuda? Ristikese jaoks jaga Võidab viimaks mulle tootus paika põuel uhkele : kallistatud Kaanani? sinu mulda luba panna väsind jalad puhkele! Personifikatsioon- õhkan ilma sinu tuulest, sinu veest? Personifikatsioon- kas ei sinu kiusatused minu hinge murra Südame ma kinni köitnud; tahad, salalootus, põue põhjas tuksuda Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel; Metafoor- Väsind kõrvus hanguvad; Pael ei paisu, üksi hingan, eesti taim Võõral pinnal närtsib sinu Varjul sirgund kodutaim! Emasüda Mu isamaa on minu arm
Pael ei paisu ,niit ei nihu- Südame ma kinni köitnud üksi hingan, eesti taim. sinu külge, isavaim! Võõral pinnal närtsib sinu Ikka tahad, salalootus, varjul sirgund kodutaim! põue põhjas tuksuda? Ristikese jaoks jaga Võidab viimaks mulle tootus paika põuel uhkele : kallistatud Kaanani? sinu mulda luba panna väsind jalad puhkele! Personifikatsioon- õhkan ilma sinu tuulest, sinu veest? Personifikatsioon- kas ei sinu kiusatused minu hinge murra Südame ma kinni köitnud; tahad, salalootus, põue põhjas tuksuda Sinu hõbehelin heliseb mu kõrva eel; Metafoor- Väsind kõrvus hanguvad; Pael ei paisu, üksi hingan, eesti taim Võõral pinnal närtsib sinu Varjul sirgund kodutaim!
annaabi.ee 
