Reinhold Stakelberg vanade Liivimaa suguvõsade esindajad. Patkul pandi kohe raudu. Tehti veel katseid Patkuli eest kosta ja ta vabastada, kuid kõik oli juba asjata. Oktoobrikuu 8. kuupäeval jõuti väikesesse Poola kohakesse nimega Casimierz. Järgmisel päeval, mis oli pühapäev, saadeti Patkuli juurde Rootsi välipreester Lorenz Hagen, kes Patkulile pidi teatama homsest hukkamisest ja andma surmamõistetule viimast jumalaarmu. Hagen suhtus oma ülesandesse väga tõsiselt, publitseerides pärast selle päeva sündmused ja andes ka suuliselt Patkuli viimasest päevast teada Anna von Einsiedelile. Patkul dikteerib Hagenile oma testamendi, kus tema varandus seisnes põhiliselt vaid umbes 50 000 taalris, mis alles Augusti käest kätte tuli saada. Ühe kolmandiku sellest jättis ta oma sekretärile, teise kolmandiku oma venna Karli poegadele, kes pidid sellega Kiegali mõisa tagasi ostma, ülejäänu teistele oma õdede ja vendade lastele
eristama ehtsat Homerost ebaehtsast: teda peeti vaid ,,Odüsseia" ja ,,Iliase" autoriks. Mõned hellenismiaja teadlased asusid seisukohal, et ,,Iliase" ja ,,Odüsseia" autoreiks on eri isikud, pidasid Homerost vaid ,,Iliase" autoriks. Teoste stiilide erinevust (pateetiline/rahulik) põhjendati vanusevahega. Igatahes see, et Homeros on nimetatud teoste autor antiikajastul kahtlusi ei tekitanud. Antiikaja kriitikat huvitas ka küsimus, kas Homerose eeposed on säilinud algkujul. Homerost publitseerides ja kommenteerides märkasid antiikaja uurijad poeemides mitmeid süzeelisi lahkuminekuid, vasturääkivusi, kordumisi, stiili ebaühtlust. Neid puudusi seletada sellega, et Homerose tekst olevat halvasti säilinud ja sellesse sugenenud meelevaldseid vahelisandeid. Arvati ka, et kui türann Peisistratose algatusel hakkasid rapsoodid Ateenas 6. saj. riiklikel pidustustel, nn. suurtel panatenaiadel Homerose poeeme ette kandma, siis kirjutas võib-olla mingi komisjon poeemid
Harmoniseerimise all mõistetakse aruannete erinevustele piiride kehtestamist, mille kaudu püütakse tagada finantsaruannete võrreldavuse suurendamist. Arvestuse harmoniseerimine assotsieerub tavaliselt Euroopa Ühenduse (Euroopa Liidu) äriühinguõigust käsitlevate direktiividega. Standardiseerimine on rangemate ja kitsamate reeglite kehtestamine. Sandardiseerimisega tegeleb Rahvusvaheline Raamatupidamise Standardite Komitee (International Accouting Standards Committee IASC), publitseerides standardeid ja soovitusi. Euroopa Liidu nõuded raamatupidamisarvestuse valdkonnas on kehtestatud direktiivide vormis. EÜ direktiiv on seadusandlik akt, mille eesmärgiks on liikmesriikide õiguse vajaliku ühtsuse tagamine. Euroopa Liidu liikmesriigid on kohustatud oma seadusandluse direktiivi nõuetega kooskõlla viima. Lähtudes Esimese, Neljanda, Seitsmenda ja Kaheksanda direktiivi spetsiifikast, tuntakse neid ka raamatupidamisdirektiivide nime all. Esimene direktiiv (1957)