Alkoholi tarbimine on vaieldamatult üks omapärasemaid inimkonda iseloomustavaid nähtusi. Selle mõjude uurimisel lähevad arvamused lahku, ent ollakse ühel meelel alkoholi liigtarvitamise kahjulikkuses. Kust aga jookseb piir lubatu ja lubamatu vahel ning kas vägijoogi head omadused kaaluvad halvad üles? Eranditult kõikidest iidsetest tsivilisatsioonidest on leitud märke õlle, veini või sarnaste jookide tootmisest. Alkohol on alati olnud au sees. Paljudel rahvastel olid isegi vastavad jumalad, kes kandsid hoolt märjukese kestmise eest. Üks tuntum neist oli näiteks kreeklaste veinijumal Dionysos. Raske on öelda, kas ja kui palju probleeme võis see suhteliselt lahja alkohol põhjustada, ent see ei saanud olla väga suur probleem selle ajani, kui hakati tootma kangemaid jooke, piiritust ja sellest saadavat viina. Viimastel sajanditel on küll üritatud selle liigtarbimisele piiri panna, ent asjata. Alkohol ei ole iseeneses...
Samas on õlu hea toidu emulgaator, mis soodustab ainevahetust ja parandab toidu omastatavust. Õlu suurendab söögiisu ja õlles leidub märgatavas koguses B-grupi vitamiine. Kogu ööpäevase B-vitamiinide vajaduse rahuldamiseks piisab juba 500 ml õlle joomisest. Oma uurimuses püüan õlust ja kõigest lähemalt rääkida. Õlle ajalugu Õlu on ilmselt sama vana kui leib. Inimesed on õlut joonud juba aastatuhandeid, oletatakse, et esimesed õlled pruulisid muistsed sumerid, kellelt seda kunsti õppisid esmalt babüloonlased, egiptlased ning foiniiklased ning sealt edasi juba kogu maailma rahvad. Teadlased oletavad, et õlu oli olemas juba 8000 a. eKr. Esimesed kirjalikud teated õlle olemasolust pärinevad Mesopotaamia savitahvlitelt 3000 a eKr. Sumerid nimetasid õlut `vedelaks leivaks'. See termin on laialt kasutusel ka tänapäeval. On kindel, et sumerid tundsid vähemalt 12 erinevat õllesorti, pakutakse, et neid oli veelgi enam
vastutustundetult koguvad, hoolimata sellest, et neid paljundatakse ja müüakse ka poodides. Dollarkaktus kasvab USA lõunaosas ning PõhjaMehhikos kivistes ja liivastes põõsastikes. MESKALIKAKTUS sisaldab narkootilist ainet meskaliini. Seda kaktust tundsid ja korjasid juba Mehhiko iidsed elanikud asteegid. Nad sõid neid taimi nii toorelt kui ka kuivatatult või pruulisid nägemusi tekitavat jooki. Kaktuselt lõigati ära vaid ülemine osa, nii et taim uuenes pidevalt. Tänapäeval on nende kogumine USAs ja Mehhikos keelatud. Võhma Gümnaasium 2001 SAGUAARO kasvab üle 12 meetri kõrguseks. Tal on lai ja maadligi juurestik vee hankimiseks ning sügavale ulatuvad juured maasse kinnitumiseks
lähedal). Alkoholi ca 7%. Värvus kuldsest kuni tumepruunini. Teada 1351. aastast alates. Tegemist on õllega erilisteks hetkedeks. Seetõttu pruulitakse seda ka suhteliselt vähe (alla 1%) Samas on tuntud üle terve Saksamaa, eriti Baieris tihti aetaksegi segamini fakt, et Bockbier pole baieri päritolu. Doppelbock bock-õlle eriti kange, enamasti tume variant (7,5% vol ja üle selle). Algselt pruulisid sellist õlut mungad ja see oli siis nn "vedel leib", mida tohtis paastu ajal tarvitada. Doppelbock- tüüpi õlledel on tavaliselt "ator"-lõpp nagu Salvator, Optimator, Celebrator. Maibock hele, kange bock-tüüpi õlu. Müügiaeg kevadel. Weizenbock nisulinnastega pruulitud bock-tüüpi õlu, nii heledad kui tumedad variandid. Kölsch Kerge, elegantne, kuldset värvi pinnakääritusmeetodil valmistatud õlu, pärit Kölnist. Alkoholisisaldus 4,7-5% Pruulitakse 874. aastast alates
annaabi.ee 
