ajal oli teiseks tähtsaks õlletegemise puhuks mihklipäev, kui peeti lõikuspüha. Kevadistel ja suvistel tähtpäevadel ei olnud õlle osakaal nii suur, erandiks muidugi jaanipäev. Pulmades, matustel ja jootudel on õlu omanud olulist rolli pidutuju tekitaja või siis vastava meeleolu kujundajana. Viimase 150 aasta jooksul hõivas selle koha järk-järgult ostualkohol. Oma olemuselt on õllevalmistamine väga konservatiivne nähtus ning püsinud oluliste muutusteta tänini. Enamasti pruulis õlle peremees või vanaperemees. Vana ja laialt levinud uskumuse kohaselt kandub toodetud ainesse üle ka tootja isiklikke omadusi, sellesse pannakse osa hingest. Naisi tavaliselt õlleteo juurde ei lastud, kuid on teada ka üksikuid üle valla kuulsaid naisõllemeistreid. Linnased Üks korralik õlletegu algas juba põllul. Linnaste kasvatamiseks vajaliku vilja puhul jälgiti, et see oleks hästi kasvanud, ilusa õlgkollase värvi ja läikega
rahva seas. Ja nende päevade traditsiooni peeti Läänemaal veel käesoleva sajandi algul täiesti au sees. Öeldi, et Mihkel ja Mart on vennaksed ning Kadri on nende õde. Nende pühade pühitsemine moodustaski sügispühade buketi, mis tõi veidi erksust ja elevust tuhmidesse ja lühikestesse sügispäevadesse ning rõõmunatukesi inimeste ellu pikkadel sügisõhtutel. Usuti, et mardiõhtu pühitsemine toob õnnistust põldudele. Pereisa pruulis mardipäevaks õlut ja pereema küpsetas odrakaraskit, et talu söögilaud oleks pühapäevasem. "Siis on põlluhaldjas sellest meelitatud ning laseb järgmisel suvel põllule sadada kosutavat vihma ning paista päikest ja nurme ei ründa rahehood ega paduvihm ning ei piina põud." Ka oli kombeks süüa mardihane. Hani oli kodutalus tähtis kodulind, karjane kaagutamas vainul ja jõekäärus. Üksluised ja igavad olid mardipäeva ajal põllud. Lepik tukkus ja heinamaa oli tõsine
ja isegi pruulidel polnud lubatud oma sulastega õlut kõrtsidesse või mujale laiali vedada. Õllekandjad ja kannupruulid pidid jälgima, et keegi maalt õlut linna ei tooks. Pole aga vähimatki aimu Tallinna õlle kvaliteedist ja omadustest. Tallinlased ise näiteks küll oma õlut kõrgelt hinnanud olevat, ei peljatud seda ju ka kõige erilisematele ja auväärsematele külalistele pakkuda, nagu tõendavad Tallinna rae arveraamatu sissekanded. (1) Iga kodanik pruulis oma tarbeks õlut ise, see oli Tallinna kodanike üks põhiõigus. Pruulida võis ainult nii palju, kui kulus majapidamises, müügiks oli tarvis luba. Õllepruulimine müügiks oli kodanikele märkimisväärne tuluallikas, sest nõudmine oli suur ja ostjatest ei tulnud iialgi puudust. Õlut vajasid kõrtsmikud, kes väljaspool linnamüüre kõrtse pidasid, õlleta ei saadud läbi perekondlikel pidustustel, seltskondlikel üritustel ega vastuvõttudel. Rohkel tarbisid gildid õlut
tema olemise sees, ühes heade üürnikkudega. Selleks ei kõlbagi iga noormees, sest igaühega Liisi juba sehvti ei pea, tema on selleks liiga karske. See peab olema õige eesti noormees, kellele Tõnis Mäeberg jätab oma majaluku ühes majaga. Minu raha aga, minu sularaha ja paberid, sest ka neid on mul, lähevad nii-öelda minu hinge ja vaimu ausambaks siia ilma, mõistate, nii et Tõnis Mäebergi nimi oleks igavene sularahaga, tema ihu ja keha aga, mis puhus pasunat, pruulis õlut, ajas viina ja tegi sehvti -- muidugi hinge ja vaimu abiga ja jumala eesvõttel, sest ka Tõnis Mäebergil on oma jumal -- jah, nimi sularahaga, keha sellega, mis sulaks võib teha, tähendab -- maja ühes lukuga. No mis te ütlete selle kohta, kulla noormees? on see hästi mõeldud? mis?" ,,Väga hästi!" kinnitas Indrek. ,,Paremini ei saa," lisas ta juurde. See oli Mäebergi kavatsuste ülim silmapilk. Aga kui keegi on saavutanud kõrgeima, siis võib
annaabi.ee 
