Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei
Nimi "druiidid" (tammelehed?) on tõenäoliselt tuletatud tammest. Kuni keskajani ja hiljemgi tuli ikka ja jälle ette, et tammede juures anti tõotusi, palvetati, ohverdati ja öisel ajal küünlaid süüdati. Nii nagu ristteel, saab ka mahavõetud tamme kännul kuradit välja kutsuda. Paljudes saagades ilmutab ta vanas tammes põlevate silmade ja tuldpurskavate sarvedega koletisena. Mõnesuguse osavusega on teda võimalik ka tammesse "kinni panna." Kord märkas rüütel, kes tamme all pruukosti võttis, oma pea kohal okstes hirmsat kuju, kes talle hüüdis: "Olen sinu õnnetus!" Rüütel ei löönud araks, vaid kutsus kuradi endaga toitu jagama. Vaevalt oli see aga puu alla astunud, kui rüütel teda ründas ja ta tamme külge aheldas. Sellest ajast peale saatis rüütlit õnn tema kõigis ettevõtmistes. Kadetsejad, kes tema lugu teadsid, ei maganud ja üks neist läks salaja ja vabastas kuradi. Aga õnnetused langesid nüüd kadetseja kaela ja rüütlil läks edaspidigi hästi.
Hoovivärav pandi lukku. Jaanus tõmbas isa majja, et ta kupja sajatusi ei kuuleks. Ta oi veidi kahvatu, aga välispidi rahulik, kui ta isale rääkima hakkas, mis ta lossiaia müüril seistes oli kuulnud ja. näinud. Tambet vangutas mitu korda murelikult pead ja pomises: «Paha lugu. Väga paha lugu.» Tervel teel kirudes, longates ja sulaseid ähvardades jõudis kubjas koju. Parajasti astus noor lossihärra salga võõrastega lossitrepist alla. Nad olid pruukosti lõpetanud ja kõik heas tujus. «Teid ma nii ruttu minema ei lase!» hüüdis Oodo, kelle nägu lustist läikis. «Te peate mind aitama leinapäevi lühendada . . . Mis sina longid, vana karjakrants? Mis tõbi sul on, et nii haige näo teed?» Viimased sõnad olid öeldud kupjale, kes sulaste seltsis trepi ette astus. Ta lonkas viimastel sammudel nii raskesti, et näis, nagu lüheneks tal astudes kord parem, kord pahem jalg, sealjuures oigas ning ähkis ta südantlõhestavalt
annaabi.ee 
