Ravele ei meeldi tädi Nääli, sest ta on uhke, käib alati hästi riides, tõeline daam, aga Rave on tagasihoidlik ja pigem natuke poisilik. Tädi Nääli õpetab teda pidevalt ja alati on tal Ravele midagi öelda ja kunagi ei sobi talle midagi Rave juures. Rave küsib unistuste kohta ka vendadelt, kuid ka neil pole unistusi ja Rave ei tea mida teha, ta mõtleb paljudele asjadele, kuid neid ei saa joonistada ja ammugi ei meeldiks need Prussaka Perenaisele (klassijuhataja, nimetatakse teda nii, sest ta klassis on prussakad). Ta mõtleb lasta Andrusel enda eest ära joonistada, sest ta oskab hästi joonistada, kui ei julge siiski paluda. Rave küsib nõu ka Henna käest ja tema pakub Rave unistuseks akrobaadi. Ravele see mõte isegi meeldib ja jätab selle meelde. Rave saab Hennaga väga hästi läbi ja pole kordagi tülis olnud, nad räägivad kõigest ja alati toetavad üksteist. Nad on igal võimalikul vabal ajahetkel koos.
ühtse ja tugeva peakapsli ehk -kihnu. Pea küljes on rida olulisi meeleelundeid ning suised. Suised on evolutsiooni käigus tekkinud muundunud jäsemetest. Nende ehituse järgi saab üsna kergesti kindlaks teha, millest see või teine putukas toitub. Vaatleme suiste ehitust kõigepealt prussaka näitel. Kohe torkavad silma massiivsed saagja servaga ülalõuad, mille ülesandeks on toiduosakeste haaramine ja tükeldamine. Neist allpool paikneb suuava. Viimast piiravad külgedelt alalõuad, mis kannavad enda küljes lülilisi alalõua kobijaid.
armastavad elada üksinda. Tema keha on läikivroheline. Pea küljes on tundlapaar ja lendamiseks kaks tiivapaari. Lüliliste jalgade lõpus on küünised, millega on pinnast kergem kinni hoida. Vajaliku vee saab prussakaherilane kätte okstelt, kuhu koguneb kastevesi. Valmikud toituvad nektarist, vastsed aga prussakate kehas, keda emaherilased nende jaoks püüavad. Emane püüab putuka kinni, halvab selle astlatorkega ning veab urgu. Mürgist halvatud, kuid veel elava prussaka sisse muneb ta ühe muna. Taimed Taimed kasutavad erinevaid viise vee kogumiseks ja efektiivseks kasutamiseks. Mõned kõrbete õistaimed elavad ainult paar päeva, kuid nende seemned võivad olla mullas aastate jooksul, kuni üks tugev vihmahoog laseb neil kiiresti suurteks taimedeks kasvada ja õitseda. Enamusel kõrbetaimedel on kas pikad sügavale ulatuvad juured, mis võimaldavad kasutada põhjavee
üksinda. Tema keha on läikivroheline. Pea küljes on tundlapaar ja lendamiseks kaks tiivapaari. Lüliliste jalgade lõpus on küünised, millega on pinnast kergem kinni hoida. Vajaliku vee saab prussakaherilane kätte okstelt, kuhu koguneb kastevesi. Valmikud toituvad nektarist, vastsed aga prussakate kehas, keda emaherilased nende jaoks püüavad. Emane püüab putuka kinni, halvab selle astlatorkega ning veab urgu. Mürgist halvatud, kuid veel elava prussaka sisse muneb ta ühe muna. Kokkuvõte Kõrbe karmide oludega tulevad toime just sellised taimed ja loomad, mis vajavad vähe vett ja toitu ning suudavad end teiste ees kaitsta. Kõige rohkem on rohttaimi ning roomajaid ja väikesi imetajaid. Kõige vähem suuri puid ja suuri imetajaid. Iga taim on kohastunud teistest erinevalt, iga loom kasutab ellujäämiseks teistest erinevaid nippe. Kasutatud kirjandus Saatana meri (Viktoria Malt 1981) Kõrbed (Sarjast Silmaring 1999)
Kõrb. Kõrbed on kuiva kliimaga ning hõreda taimkattega troopika, lähistroopika ja parasvöötme loodusmaastik. Peamiselt on kõrbed mandri sisealal ja lääneserval. Kõrbed hõlmavad u.23% maismaast. Nad on tekkinud kas püsiva kõrgrõhkkonna, niiskete õhumasside liikumist takistavate mäestike ja mandrite lääneosas rannikualade sademetevähesust soodustavate külmade merehoovuste mõjul. Kõrbekliimale on iseloomulik temperatuuri suur kõikumine ööpäeva ja aasta jooksul (30-90 kraadini) Sageli puhub tugev tuul (samuun, tromb) või on ilm üldse ilma tuuleta. Taimkate on väga hõre - lehtedeta taimed, poolpõõsad, tava-ja turdpüsikud, kõvalehised ja lehitud võrapõõsad. Paljudel kõrbetaimedel on suur toiteväärtus (ka pärast kuivamist), neid tarvitatakse sööda-ja toidutaimedena, paljusid ravim-ja tehniliste taimedena. Paljude kõrbeloomade is...
tüvedele (Salmonella, Shigella ja Yersinia ei kasuta, Escherichia ja Citrobacter kasutavad). *Escherichia. 1885. a. kirjeldas Theodor Escherich imikute soolest isoleeritud bakteri, mille ta nimetas Bacterium coli commune. Hiljem nimetati ta ümber Escherichia coli'ks ja teda peeti tüüpiliseks jämesooles elavaks kommensaaliks. Siiski juba 1907. a. näidati, et ta võib olla ka patogeenne, põhjustades imikutel kõhulahtisust. Escherichia liigid: E. blattae on isoleeritud prussaka soolest. E. fergusonii on isoleeritav nii inimese kui ka loomade soolest. E. hermanii'd (kollaselt pigmenteeritud) võib isoleerida haavadest, väljaheidetest ja ka verest. NB! Escherichia on väga lähedane perekonnale Shigella. Seda nii biokeemia kui ka antigeensete omaduste poolest. Enteroinvasiivsed E. coli tüved põhjustavad väga sarnast haiguspilti, nagu Shigella tüvedki. DNA hübridiseerimise alusel peaks Shigella ja Escherichia kuuluma ühte perekonda. E
annaabi.ee 
