Pronkssõdur jättis mulje, et austame Venemaad. Paljud eestlased olid õppinud sellega elama, ehk isegi leppisid sellega, et venelased seal austust avaldamas käivad, kuid kõik ei saanud sellest aru. Osad eestlased võibolla ootasidki hetke, et väljendada oma enda viha venelaste vastu. Venelastele oli see aga eelkõige meenutus toimunust ja kadunukeste mälestamispaik. Nad ei mõistnud, et nende käitumine võib ehk eestlastele pahameelt valmistada. Samas võibolla mõistsid ning venepoolsed provokaatorid soovisidki eestlasi ärritada, tekitada konflikti, et Venemaal oleks põhjust taas Eestit rünnata. 2005. pronkssõdur visati punase värviga üle, miks? Eestlaste seisukohalt: Kui seda tegi mõni eestlane, siis arvatavasti oma vaenu pärast venelaste vastu või vana viha tõttu kunagi juhtunu üle. Võibolla sooviti sellega venelastele näidata, et meile ei meeldi pronkssõdur ja kõik sellega seonduv (venelaste monumendi juures käimine, sinna
"Rahva Hääl" kirjutas oma 14. juuli juhtkirjas selgelt ähvardades: "Valimistele mitteilmumine loetakse eriti mõtlematuks teoks. Praeguses olukorras peame me passiivset suhtumist vaenulikkuseks töörahva vastu. Passiivseks jäävad need, kes ei poolda töötegijaid"..... "Eraomandit ei puuduta", "Eesti poliitiline sõltumatus jääb alles" need olid valimiskampaania juhtlaused. "Need, kes ütlevad, et juhtub midagi sellist, on provokaatorid, kes tahavad võõrandada rahvast valitsusest, ja neid tuleb karistada". Seda sõnumit korrati jätkuvalt ajakirjanduses ja raadios... (Oras Ants. Eesti saatuslikud aastad 1939 1944. Tallinn. 2002, lk 63) Valimissedelid, kus oli valimisringkonna kommunistliku kandidaadi nimi......oli saabunud juba paar päeva varem. Lõikasime täpselt samasuurused valge paberi tükid ja läksime valimisjaoskonda, mis asetses paari minuti tee kaugusel meie kodust ühes koolimajas.
Popov, Gennadi Burbulis, Galina Starovoitova, Valeria Novodvorskaja ja teised tuntud demokraadid olid kõik impeeriumi demonteerijad. Poliitbüroo liikmed Jakovlev, Eduard Ševardnadze ja Vadim Medvedjev ütlesid, et ohtu pole, ja soo- dustasid Liidu hävingut. Kas see oli nende saatuslik viga või kuritahtlikkus, küsib erukindral. Ta kinnitab, et perestroikaajal ilmusid välja kohalikud politikaanid, kes mängisid räpast mängu, igat sorti provokaatorid, kes püüdsid esile kutsuda kokkupõrkeid ja verevalamist, mille olevat ära hoidnud KGB külmavereline tegut- semine, ka Vilniuses jaanuaris 1991. NSV Liidu KGB viimane esimees ja augustiputši korraldaja Vladimir Krjutškov on vandenõuteooria üks tuntumaid arendajaid, kes kirjeldab asju mõne- võrra vähem otsekoheselt ja valituma sõnavaraga kui tema endine alluv eru- kindral Šironin. Repressiivaparaadi juhi kolmas mälestusteraamat “Isiklik toimik.
annaabi.ee 
