progressi ees. Inkvisitsioon diskrediteeris progressiivselt mõtlevate inimeste silmis kristlust ja kutsus esile nende tugeva opositsiooni, mille tulemusena see kiriklik karistusinstitutsioon kaotati paljudes Euroopa maades juba 18 sajandil. Pascal kuulus nende usklike katoliiklaste hulka, kes mõistsid hukka inkvisitsiooni ning inimvihkamiseks ja muu-usuliste ja teisitimõtlejate vastu julmuseks muutunud usufanatismi niisama vihaselt kui ateistid. Oma ,,Kirjades provintslasele" protesteeris Pascal selle barbaarse ja mõttetu praktika vastu. Kirikust väljaheitmise ähvardusel keelas inkvisitsioon nende raamatute lugemise mille autoriteks olid näiteks Kopernik, G.Bruno, Hobbes, Descartes, Pascal, Voltaire, Diderot jt. silmapaistvad Euroopa kultuuri esindajad. Hukkamõistetud raamatutele kuulutati anateem ja need põletati avalikult. See metsik komme kestis kuni Suure Prantsuse revolutsioonini.
teistegi suhtes. Ümbritsevast keskkonnast ammutas Verdi ka inimelu erinevate külgede loomuliku, temperamentse, sageli võibolla kareda, ent kirgliku ja jõulise kuju¬tamisoskuse. Elukohavahetus 1832. a. hiliskevadel tõi Giuseppe Verdi ellu uue ja väga olulise etapi. Lombardia pealinna valgest marmorist hiiglaslik katedraal, uhked lossid ja monumendid, muuseumid ja pildigaleriid, eeskätt muidugi kuulsad "La Scala" ja konservatoorium tõotasid noorele provintslasele ääretult palju. Ent just siin tabas Verdit suur pettumus. Sama õppeasutus, mis hiljem saatuse irooniana Giuseppe Verdi nime kandma hakkas, keeldus teda vastu võtmast. Eksami¬komisjon eesotsas direktor Francesco Basiliga ei tabanud tahumatus, karmis ja arglikus talupojas imet, neid häiris vale käteasetus klaverimängimisel, kontrapunkti mittetundmine ning kunstnikupärase välise huvi puudumine. Kuna üheksateistkümnes
Milaanosse edasi õppima. Barezzi energilisel kaasabil eraldas linna hoolekandeühing Monte de Piet talle väikese stipendiumi, millele vastutulelik Barezzi omapoolse rahasumma juurde lisas. Elukohavahetus 1832. a. hiliskevadel tõi Giuseppe Verdi ellu uue ja väga olulise etapi. Lombardia pealinna valgest marmorist hiiglaslik katedraal, uhked lossid ja monumendid, muuseumid ja pildigaleriid, eeskätt muidugi kuulsad "La Scala" ja konservatoorium tõotasid noorele provintslasele ääretult palju. Ent just siin tabas Verdit suur pettumus. Sama õppeasutus, mis hiljem saatuse irooniana Giuseppe Verdi nime kandma hakkas, keeldus teda vastu võtmast. Eksamikomisjon eesotsas direktor Francesco Basiliga ei tabanud tahumatus, karmis ja arglikus talupojas imet, neid häiris vale käteasetus klaverimängimisel, kontrapunkti mittetundmine ning kunstnikupärase välise huvi puudumine. Kuna üheksateistkümnes eluaasta ületas