Samal ajal põhjustas Aasia sisealadelt pärinevate hunnide sissetung Euroopasse paljude rahvaste ulatusliku ümberasumise, st Suure rahvasterändamise. Rooma keisririiki hakkas ohtralt sisse tulema germaanlasi ja keisritel ei jäänud muud üle, kui sellega leppida. Asi läks isegi nii kaugele, et aastal 410 vallutas üks germaani väepealik Rooma linna ja laskis oma meestel seal mitu päeva rüüstada. Varsti peale seda kaotasid Lääne- Rooma keisrid võimu oma provintiside üle. Ka Itaalias valitsesid keisrite asemel tegelikult germaani soost väepealikud. 476. aastal kuulutas üks neist tollase Lääne- Rooma keisri võimult kõrvaldatuks, ja tunnistanud vormiliselt Ida-Rooma keisrit kui riigipead, hakkas tema asemikuna Itaalia üle valitsema. See sündmus tähistab ühtlasi Lääne-Rooma keisririigi langust ja vanaaja lõppu. Roomlased hindasid lihtsat, ausat, karmi ja vähenõudlikku elu. Mehine talupojast
balti aadlil oli raskem redukstioonile vastu seista. Üldjuhul loeti reduktsiooni alla kuuluvateks vaid Rootsi valitsusajal aadlikele annetatud mõisad. Kuid kuningas hakkas ka nõudma juba enne Rootsi võimu kehtestamist erakätesse antud maade tagasivõtmist. Baltikumis mõisate tükeldamist nagu Rootsis ei toimunud. Tagasivõetud mõisad anti enamasti endistele valdajatele, kes pidi nüüd osa om tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile. Riigitulud kasvasid nind provintiside valitsemise kulud võidi nüüd katta nende endi tuludest, paranesid siinsed haridus- ja kirikuolud. Eraomandusse jäetud mõisad viidi tagasi lääniõigusele, neid ei tohtinud enam vabalt võõrandada. Kehtestati riiklik kontroll kogu Baltikumi mõisamaavalduste üle. Ümberkorraldused Liivimaal: Reduktsioon tekitas mõisnikes pahameelt ning kutsuti üles ignoreerima kuninga korraldusi. Liivimaa aadliopositsiooni juhiks tõusis Johann Reinhold Patkul.
kadus. Riik küll reguleeris seal seda majandust, kuid tuumik jäi muutumata ja asi pöhines siiski teoorjusel. Rootsi aja löpul toimusid siiski olulised edasiminekud keskkvõimu eestvedamisel. Rootsi ajal oli pigem "rootsi koloniaalpoliitikaga" tegu. Põhjasõja lõpuga Karl XII surmaga lõppes absolutismi ajastu ja algas nn vabadusajastu- seis läks taas seisuste (aadli) kätte. Vabadusajal oli kuningavõim nõrk. Niiet, kui balti provintiside seisused oleks samamoodi olnud suuremad , niiet kui rootsi aeg oleks jäänud alles, ei oleks pärisorjusest vabanemist siiski loota olnud. Eestimaa kroonumõisate osakaal oli tühiselt väike (2-3%). Roseni deklaratsioon 1739- kurikuulus fakt eesti ajaloos, sellega seostatakse talurahva olukorra halvenemist vene ülemvõimu alguses. Roseni dekl. Probleemi tuum oli see, et 1 virumaa mölder Jaan sattus konflikti oma mõisnikuga, sest mõisnik võttis ära ta veskikoha (tegi ülekohut talle)
annaabi.ee 
