Sekundaarkirjanduse puhul on viitamine ja tsiteerimine tavapärane. Tähtsamad allikad ja allikakriitika Kirikukogu protokollid Kirikukogu protokollid on olulised allikmaterjalid, sest sisaldavad rohkelt erinevat väärtuslikku taustinformatsiooni, mis käib kaasas seaduste vastuvõtmisel, aruannete, eelarvete jm kinnitamisel ja arutamisel, avades erinevaid vaatenurki, seisukohti ja teemasid või tuues esile poolehoidjaid ja vastuolijaid ning nende argumente. Samuti on protokollidesse talletatud ettekannete tekste, nt peapiiskopi ja komisjonide aruandeid ning neile järgnevaid küsimusi-arutelusid. Protokollide abil on seega võimalik tutvuda erinevate otsuste ja olukordade tagamaadega (nt 1996. aasta peapiiskopi aruandes kõneleb peapiiskop oma aruande kirjutamise keerukusest). Alates 24. kirikukogu 7. istungjärgust (november 1994) on kirikukogu protokollid internetis olemas elektroonilisel kujul, varasemad paberkandjal (alates 22. kirikukogu 1. istungjärgust, 12.-13
2017 Riigiprokuratuuri vestlusele. Vestlusel selgitati Tammikule täpsemalt tema töös esinevaid puudusi ja anti tähtaeg (03.04.2017) puuduste kõrvaldamiseks. Teda teavitati ka sellest, et kui puudusi ei õnnestu kõrvaldada, tuleb tal siirduda abiprokuröri ametikohale, mis vastaks tema teadmistele ja oskustele paremini. 03.04.2017 toimus uus vestlus, kus Riigiprokuratuur teavitas Tammikut, et puudused on kõrvaldamata. Vestlused protokolliti ning Tammikule anti võimalus 3 päeva jooksul protokollidesse omad parandused esitada. 19.04.2017 vabastas Riigi peaprokurör käskkirjaga nr RP-3-1/17723 Edela ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Martin Tammiku avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 92 lg 1 alusel prokuröriteenistusest alates 03.05.2017. Käskkirja põhjendati järgmiselt: “Martin Tammiku töös esinevad järgmised puudused. Puudulikud teadmised kriminaalmenetlusest ja oma tööjaotuskava järgsest valdkonnast (sh oskamatus rakendada
eestlastel, peamiselt linnades. Suuremat osa rahvast kutsuti lisanimedega, mis moodustatud koha-, isanimest, ametinimetusest vm. Lisanimed olid seejuures üsna muutlikud, kui just elukoht või amet ei pärandunud põlvest põlve. Lisanimede kasutuse algust arvatakse 14.16. sajandisse. Perekonnanimede panekust alates oli nimedel seaduslik kaitse: nime ei võinud muuta kohtu loata (Lihwlandi-ma Tallorahwa Seädus, Tartu 1820, § 11). Nime algkujuks oli nimepaneku protokollidesse kantud kuju. Kuna protokolliti enamasti saksa keeles ja vanas kirjaviisis, leidus rohkelt eestikeelsete nimede moonutusi, ka olid paljud tol ajal pandud nimed võõrkeelsed (eelkõige saksakeelsed). Leidus segakeelseid, samuti omakeelseid, kuid kõlbeliselt kohatuid nimesid. 3.2 Isikunimekorralduse areng 3.2.1 Isikunimekorraldus 1917. aastani 1888. a avaldatud senati otsuse kohaselt võimaldati perekonnanime muuta, kui
annaabi.ee 
