väidetekogumitest: näiteks "Ma kihutan autoga sellepärast nii kiiresti, et mul on gaas põhjas" pole mitte argumentatsioon, vaid seletus. Väited Oma vormi poolest on väited subjekt-predikaat konstruktsioonid1: Subjekt see väite komponent mille kohta midagi väidetakse. Predikaat - see väite komponent, mida väidetakse. Oma sisu poolest jaotuvad subjekt-predikaat konstruktsioonid laias laastus hinnanguteks ja propositsioonideks. Propositsioon on väitelause mõte või sisu, mis saab olla tõene või väär. Nt ei saa olla tõene või väär väite "Lennart Meri on paha" sisu, kuna tegemist on hinnanguga. Hinnang ei saa olla tõene või väär (teda ei saa ei tõestada ega ümber lükata). Üht ja sama propositsiooni võivad väljendada väga erinevad grammatilised konstruktsioonid: a) Suvel sajab vihma, talvel lund. b) Kui on suvi, siis sajab vihma ja kui on talv, siis sajab lund.
mõistetest ja nende tähendusest. Propositsioon on lihtväide ehk algväide. B.Russell toob näite - lause "Praegune Prantsuse kuningas on kiilaspea" koosneb vaikides kolmest algväitest: 1. Praegu on Prantsusmaal kuningas 2. Kuningaid on ainult üks 3. See üks kuningas on kiilaspea Nüüd saab loogiliselt vastata, et algne lause on väär, kuna üks propositsioonidest (Praegu on Prantsusmaal kuningas) on väär, muutes vääraks kogu lause. Keerukate lausete propositsioonideks jagamine aitab leida lause mõtet ja väga sageli näitab, et mõte kas puudub või on see vastuoluline. Teadmise objektid Teadmise objektiks on loomulikult välismaailm, kuid lisaks sellele ka minevik, tulevik, väärtused ja mis kõige tähtsam - teadmine meie endi siseolekust ning teiste inimeste teadvusest ja tunnetest. Inimene ei ole sisevaatluses ojektiivne. . Teadmise allikad Tavapärasel on välja pakutud 2 teadmiste allikat - meeled ja mõistus
dud Boole'i klassi-arvutuse alla, mis omakorda kuulub Russelli ja Whiteheadi lausearvutuse alla. (Vt Menger s.a.: 9496; ning Lewis, Langford 1932: ptk v.) Nende süsteem, mis on üksik- asjalikult esitatud Principia Mathematica's (Russell, Whitehead 191013), teeb selgeks, et formaalloogika ei tegele inimeste vai- mu omadustega ja veel vähem materiaalsete objektide omadus- tega, vaid lihtsalt võimalusega kombineerida propositsioone loo- giliste partiklite abil analüütilisteks propositsioonideks ja nende analüütiliste propositsioonide vahelise formaalse suhte uurimi- sega, mille põhjal ühte saab teisest tuletada. Nende protseduur seisneb formaalloogika propositsioonide esitamises deduktiivse süsteemina, mis põhineb viiel primitiivsel propositsioonil, mis seejärel ühele taandatakse. Seega läheb loogiliste tõdede ja tule- tusprintsiipide vaheline eristus, mida nõuti aristotellikus loogikas, põhjalikult kaotsi. Iga tuletusprintsiip esitatakse loogilise tõena
annaabi.ee 
