W. Leibniz (1646-1716), kes püstitas nõude: seisukoht, tees (ka hüpotees?) peab olema põhjendatud peab olema piisavalt evidentne. Täpsemalt: kehtiv mõte peab olema põhjendatud, mittekehtivat (väära) mõtet pole vaja põhjendada (selleks pole vahendeidki). Põhjenditeks võivad olla: kehtivad otsustused, faktoloogiline materjal, aksioomid, postulaadid, teoreemid, teaduste andmed, seisukohad, kategooriad, seadused lühidalt, kõik tõestuses kasutatavad argumendid. Tõestaja (proponendi) ülesanne on oma veendumuste ja seisukohtade argumenteeritud ja korrektne esitus arutluses, milles sisaldub ka piisavalt austust dispuudis osaleja (oponendi) vastu. Muide, õpetlik on tähele panna parlamendis kõnelejaid, kes võivad kuitahes sügavalt erimeelsuses olla, üksteist sarkastiliselt sarjata, kuid igas nende pöördumises on vajalik annus trafaretset kätteõpitud viisakust ( nad teevad läbi spetsiaalsed suhtlemistreeningud, õppivad etiketti), mis kuulub hea
vallata.)28 Ulpianus libro 69 ad edictum pr. Ait praetor: "Uti eas aedes, quibus de agitur, nec vi nec clam nec precario alter ab altero possidetis, quo minus ita possideatis, vim fieri veto. De cloacis hoc interdictum non dabo. Neque pluris, quam quanti res erit: intra annum, quo primum experiundi potestas fuerit, agere permittam". /.../ 2. Huius autem interdicti proponendi causa haec fuit, quod separata esse debet possessio a proprietate: fieri 10 etenim potest, ut alter possessor sit, dominus non sit, alter dominus quidem sit, possessor vero non sit: fieri potest, ut et possessor idem et dominus sit. ____________________ Ulpianus (surnud 223 pKr) oli pidevalt riigiametites: Rooma sõjaväeprefekti abi, eraisikute maksudega tegeleva keiserliku
ümber lükkab. Vastukaja: · määratleb teesi mahtu (ulatuvust), veenvust ning kehtivuse tingimusi; · toob esile alternatiivsed seisukohad, põhjused ja ka õigustused; · esitab tõestuse paiknemise teiste alternatiivsete käsitluste taustal; · annab märku, et publiku või kohtunike hoiakuid on arvesse võetud; · täpsustab võimalikke erandeid ning nende esilekerkimise tingimusi. Vastukaja või selle osi saab esitada küsimustena. Proponendi ja oponendi järgnevas dialoogis võib kasutada nii väiteid kui ka küsimusi. Kuidas ja mis asjaoludel oponent vastukaja esitada saab või on kohustatud esitama, on määratud tugitausta korraldava osaga. OTSENE JA KAUDNE TÕESTUS Eeltoodud tõestusskeemi, milles lähtutakse põhjenditest ning jõutakse demonstratsiooni kaudu teesi tõestuseni, nimetatakse informaalses loogikas ka otseseks tõestuseks. Ent teesi asemel
annaabi.ee 
