lõunavaheaega. Nendest karmidest reeglitest pidid käsitöölised pidama kinni kogu elu - õpipoisiaastatest kuni surmani. Tsunftid võitlesid nende meistritega, kes ei kuulunud tsunfti. Neid alandati, nende tööd nimetati võltsiks. Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks ja sellest lähtuvalt olid õpipoistel kindlad kohustused Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat .Mõnedes tsunftides
Elukäik oldermanniks Mina Jaan Kask, praegune käsitöö oldermann, räägin teile oma pikast ja rängast õppimisest, et jõuda siia kuhu olen praegu jõudnud. Kõigepealt pidin esitama soovituse, mis annaks tunnistust minu seaduslikust ja vabast päritolust. Maksin sisse käsiraha ja jäin esialgu meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Ka minu meistril olid kohustused: mind-õpipoissi tuli pidada oma majas; tuli süüa anda ja minu eest hoolitseda. Kolme kuu möödudes kanti minu nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas minu õpipoisiaeg, mis kestis 4 aastat. Õpipoisiaeg oli minu elus kõige raskem: tuli harjuda eluga võõras majas, tingimusteta kuuletumisega, peremehe ja perenaise omavoliga, kõige tähtsam oli aga õppida selgeks amet. Kui õpiaeg hakkas läbi saama, kogunesid kõik meistrid pidulikult gildihoonesse
Tavaliselt tegutsesid tsunfti mittekuuluvad meistrid alevites, kus nad omasid kohaliku senjööri kaitset. 4 Meistriks saamine Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks ja sellest lähtuvalt olid õpipoistel kindlad kohustused. Kõigepealt pidi ta esitama soovituse, mis annaks tunnistust ta seaduslikust ja vabast päritolust (ei oleks pärisori). Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused. Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat. Mõningates tsunftides määras õpipoisiaja kindlaks meister ise, vastavalt õpilase andekusele. Õpipoisiaeg oli käsitöölise elus kõige raskem: tuli
päeva, siis sai ta vabaks. See tähtis seadus kindlustas tööjõu pideva juurdevoolu, eriti pärast nälga ja epideemiat. Käsitööliste väljaõpetamist peeti tsunftides ühiseks asjaks ja sellest johtuvalt olid õpipoistel kindlad kohustused. Kõigepealt pidi ta esitama soovituse, mis annaks tunnistust ta seaduslikust ja vabast päritolust (et ei oleks pärisori). Õpilane maksis sisse käsiraha ja jäi meistri juurde neljanädalasele prooviajale. Kogu tsunfti juuresolekul selgitati talle tema kohustused: "hoida oma meistri au ning mitte häbistada käsitööd, kuna see on püha". Ka õpipoisi võtnud meistril olid kohustused: õpipoissi tuli pidada oma majas; talle tuli süüa anda ja tema eest hoolitseda. Mitte hiljem kui kolme kuu möödudes kanti uue õpipoisi nimi tsunfti nimekirja. Sellest hetkest algas õpipoisiaeg, mis tavaliselt kestis 3-4 aastat (juveliiridel 7 aastat). Mõnedes tsunftides määras õpipoisiaja
annaabi.ee 
