ATP-d on võimalik genereerida kolmel viisil kasutades substraatset fosforüülimist, oksüdatiivset fosforüülimist või fotosünteesi. Substraadse fosforüülimise puhul kantakse fosforüülrühm keemiliselt ühendilt adenosiindifosfaadile ADP. Oksüdatiivsel fosforüülimisel kasutatakse ATP genereerimiseks elektrokeemilist potentsiaali (laengu ja pH erinevust rakumembraani sise ja väliskülje vahel), mida nim ka prootonpotentsiaaliks. Prootonpotentsiaali loomiseks kantakse elektron metabolismiradade vaheühenditelt ahelas ühelt tsütokroomi liikmelt teisele ning vabanevat energiat kasutatakse selleks, et (H+) prootoneid rakust välja pumbata. Selle tulemusena tekib erinevus raku sise- ja väliskülje laengu (elektrilises potensiaali) ja pH (keemilise potensiaali) vahel. Selleks, et tsütokroomi süsteem töötaks, on vajalik terminaalse elektroni akseptori olemasolu. Metabolism võib olla aeroobne, kui viimane
3) klass 3 Na+ ioonide transport dekarboksüleerimisel vabaneva energia baasil. Sel viisil tekib membraani sise- ja väliskülje vahel Na+ ioonide potentsiaal. Energiaallikaks on näiteks oksaloatsetaat. Selline süsteem on kirjeldatud bakteril Klebsiella pneumoniae. Sekundaarne transportsüsteem võimaldab molekulidel läbida membraani olemasoleva, primaarse transportsüsteemi abil loodud ioongradiendi arvelt, kasutades näiteks prootonpotentsiaali (mõnikord ka Na+-ioonide potentsiaali). Kirjeldatud on nii uniport, sümport kui ka antiport mehhanisme. Üheks kõige paremini iseloomustatud süsteemiks on laktoosi transport rakku laktoosi permeaasi LacY abil. Laktoosi sümportimisega kaasneb prootonite läbi membraani pumpamine. Eristatakse 3 süsteemi: 1) Sümport ühe kandja poolt vahendatud kahe substraadi samaaegne transport samas suunas.
PEP hüdrolüüs. Kui suhkur seondub transporteriga, ta fosforüleeritakse. Fosforüülrühm pärineb PEP-ilt ja kantakse üle proteiini kinaasi Ensüüm I (EI) ning fosfoaktseptorvalkude HPr (Histidine Protein) ja Ensüüm II (EII) abil. EI ja HPr on kõigi PTS-de puhul ühised, EII on substraadile spetsiifiline. Sekundaarne transportsüsteem võimaldab molekulidel läbida membraani olemasoleva, primaarse transportsüsteemi abil loodud ioongradiendi arvelt, kasutades näiteks prootonpotentsiaali (mõnikord ka Na +- ioonide potentsiaali). Üheks kõige paremini iseloomustatud süsteemiks on laktoosi transport rakku laktoosi permeaasi LacY abil. Laktoosi sümportimisega kaasneb prootonite läbi membraani pumpamine. 1) Sümport ühe kandja poolt vahendatud kahe substraadi samaaegne transport samas suunas. Prootongradient võimaldab sümportida vastupidiselt laetud ioone või neutraalseid molekule (näiteks laktoosi transportimine rakku laktoosi permeaasi LacY abil)
on tsütoplasma-poolses osas negatiivse laenguga) ning lisaaminohapeteta holiin on N-terminusega periplasma pool. Holiinide kuhjumine membraanis põhjustab membraanipotentsiaali vähenemist, kuna holiinid destabiliseerivad lipiidse kaksikkihi ning lasevad prootonitel tsütoplasmasse lekkida. Kui membraanipotentsiaal on piisaval hulgal langenud, liigub antiholiini N-terminus periplasmasse ning põhjustab väga järsu prootonpotentsiaali languse ning endolüsiinide pääsu periplasmasse. Arvatakse, et holiinid ja antiholiinid kogunevad membraanil ning moodustavad nn valguparvesid, mis destabiliseerivad lõplikult tsütoplasmamembraani, mille tulemusena hakkab periplasmasse lekkima tsütoplasma komponente. 11.2.2. Bakterite peptidoglükaani hüdrolaasidega vahendatud suitsiid G(+) bakteril Staphylococcus aureus'el on uuritud faagidele analoogset süsteemi. Sarnaselt Pseudomonas aeruginosa suitsiidiga moodustab S. aureus
annaabi.ee 
