pronksi oksüdeerumise eest. Niisugust kihti nimetatakse atakamit'iks. Pronksskluptuuride restaureerimine plii ja tina sulamiga Lõhesid pronksskulptuurides pitseeritakse kinni tavaliselt plii ja tina sulamiga jootmetalliga. Seda kasutatakse, et kaitsta monumente lõhenemise ja korrosiooni eest. Kuna plii on mürkmetall ja kõik pliiühendid on ka tugevad mürgid ei ole see looduse suhtes just kõige parem viis pronksskulptuuride restaureerimiseks. Plii ise on muidu korrosioonikindel metall, sinakashalli värvusega; lõikepind on hõbedase läikega, mis õhu käes tuhmub kiiresti, sest tekib pliioksiid. 2Pb + O2 2 PbO Mugav on kasutada sellise protsessi juures tina ja plii sulamit, sest tina on õhus ja vees vastupidav. Mõlemad on vähe aktiivsed metallid, mis veega ei reageeri. Nad on üsna plastilised ka, see tähendab, et on mugav kasutada.
Arhailise ajajärgu skulptuurid on egiptuse kunsti mõjutustega, kujud on kanges poosis seisvad, näos ühesugune grimassitaoline nn. Arhailine naeratus. Edasiminek aga seisneb kujude vabas, ilma toeta seismises, ka käed pole vastu külgi surutud, vaid ripuvad vabalt. Tehniliselt kasutati ka materjali liitmist, alati polnud kujud tahutud ühest suurest kiviplokist. Arhailisest ajajärgust on enim alasti noormeeste ja maani riietes naiste kujud. Sel ajajärgul sai alguse ka suuremõõduliste pronksskulptuuride valmistamine. 5. saj e.m.a toimus murrang Kreeka skulptuuris. Inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus, kujudest kadus jäikus. Esile kerkis looduslähedane laad, lahendati nn. kontraposti probleem. Kujud ei seisnud enam vaid sõjaväelalsikus valveseisangus, vaid võisid ka nõjatuda rohkem ühele jalale või olla keerukates poosides. Inimkeha erinevates poosides kujutamine nõudis kunstnikelt mitmete probleemide lahendamist. Skulptorid mõõtsid inimkeha, uurisid lihaste
aastani Pariisi Kunstiakadeemias Ecole des Beaux-Arts'is, hiljem täiendas ta ennast mitmes erastuudios. Skulptuuris sai tema juhendajaks akadeemik A. Mercie, maalimist õppis ta J. Adleri, R. Collini, F. M. H. Lucasi eraateljeedes. Üsna pea muutus Koorti, nagu kogu noore skulptorite põlvkonna ebajumalaks A. Rodin. Rodin tõi sügava pöörde prantsuse skulptuuri. Koort suutis omaks võtta Rodini kõige väärtuslikumad printsiibid meisterliku modelleerimise, marmor- ja pronksskulptuuride maalilise pinnakäsitluse, eriti aga tähelepaneliku natuuri tundmaõppimise, mis aitas Rodinil ületada tema eelkäijate piiratust ja argust inimese keha kujutamisel, natuuri vahetult tunnetada. Esimene ulatuslikum säilinud Koorti teos on vanamehe figuur ,,Mure". Koort on kujutanud vanameest longus pea ja jõuetult langevate kätega, kuivetunud, närtsinud ihuga. Koort näitab pigem viletsust kui vanadust. Lõdvalt rippuv nahk, tursunud sooned, sõlmelised
Sellele on lähedane vaid Nigeeria aladel elavate jorubade kunst, kuid nemad hakkasid analoogseid kujusid valmistama alles 1000 aastat hiljem. Paljud Aafrika rahvad usuvad, et pea on hinge asukoht ja selles asub elujõud. Sellest uskumusest on pärit ka osade rahvaste komme eemaldada vastase päid, sest siis ei saa minna nad teise maailma ja elada väärtuslikku elu. Jorubade kultuur laius tänapäeva Nigeeria lähedal. Selle kaks olulisemat linnriiki olid Oyo ja Ife. Jorubade pronksskulptuuride puhul on tegu isikute naturalistliku kujutamisega. Tegemist on 12. sajandi skulptuuriga, mille avastas Leo Frobenius. Ta ei seostanud neid Aafrikaga ja arvas, et tegu on Atlantise põgenike kultuuriga. Etruskid olid samas kuidagi seotud jorubade kultuuriga. Ife valitseja portree 12. sajandist võib olla Poseidoni kujutis. Tegelikult on vist ikkagi tegu ainult valitsejaga. Nigeeria lõunaosas asus keskaegne linnriik Benin, mis
annaabi.ee 
