Kuju nägu, käed ja jalad olid elevandiluust, silmad kalliskividest. Kiivri keskel oli sfinksi sarnane kuju ja mõlemal pool sfinksi olid greifid. Ateena kuju seisab sirgelt, tema kullast tuunika ulatub maani ning elevandiluust tehtud medusa pea asetseb ta rinnal. Ta hoiab umbes nelja küünrapikkust Victory(võit ing.k) kuju ühes ja oda teises käes. Jalge ees asetseb kilp ning oda läheduses on ka madu. Jumalanna kuju oli valmistatud puust, selle riided kaetud pronkist plaatidega mis omakorda olid kaetud ära käivate kuldplaatidega ja ihuosad elevandiluuga. Väiksemad detailid olid tehtud klaasist, vasest , hõbedast ja juveelidest ning kuld kaalus umbes 1140 kilogrammi, seetõttu oli see küllaltki suur osa Ateenlaste varandusest. Jumalannat ümbritsesid kahekorruseline sammaste ring, millele toetus puust lagi. Gigantne kuju oli umbes 11,5 meetrit kõrge, asus 8 meetri kõrgusel pjedestaalil ehk alusel ning oli näoga ida ukse suunas. Kuju ees oli suur
Duralumiiniumil on eriline koht lennukiehituses, aga ka alevadetailide valmistamisel, ehituses ja mujal. Õnnevalamiseks jõulu- või uusaastaööl sobib tina. Titaanist valmistatakse breketeid. Kullast ja hõbedast ehteid, hõbedast harvem ka nõusid. Kullast ja hõbedast esemed on valmistatud tegelikult nende mettallide sulamitest (kulla lisandiks hõbe või vask, hõbedal vask). Saaks peegleid valmistada, aga maksumuse tõttu on ratsionaalsem peegleid alumiiniumist teha! Pronkist tehakse kujusid. Need olid vaid mõned näited metallide kasutamisest igapäeva elus. Rainis Jõepera
Muhust leitud odaots on pärit Uurali lähistelt, kus selliseid valmistati 17.15. sajandil ema. Saaremaalt Tahulast saadud rantkirves, mis sarnaneb Ida- Preisimaalt teada olevatele kirvestele, peaks olema paarsada aastat noorem. Pronkskirved jagunevad rant-, õlg- ja putkkirvesteks. Kivikirveid kasutati tol ajajärgul siiski rohkem, kui pronkskirveid. Eksperimentaalarheoloogia on ka osutanud, et töövahendina on korralik kivikirves efektiivsem, kui suhteliselt pehmest pronkist valmistatud kirves. Putkkirved 1 Asulad Nöörkeraamika ajal ja ka pronksiajal paiknes asustus paepealsetel või liivastel muldadel, mida oli kergem tollaste vahenditega üles harida. Hiljem jäeti need põllud sageli maha või kurnati välja ning kasutati edaspidi karja- ja heinamaana. Kõige sagedamini elati looduslikult hästi kaitstud siseveekogude kallastel. Arvatavasti just
annaabi.ee 
