Ta lõpetas oma õpingud arstina,sest Prahas pandi arstiosakond kinni, ja talle pakuti tööd sõnade tegemisega. Ta sooritas eksami magistrikraadiga ja sai venia licendi. Nii jäi ta Praha ülikooli juurde, et teisi pimedaid juhatada. Ta õpetas noori üliõpilasi loogikas ja matemaatikas. Ta oli nüüd magister Johannes Faber ja ei tahtnud reisida enam nagu Hans Schmidt. Ta tahtis minna Itaaliasse ülikooli, et arstindust edasi õppida. Johannes tutvus vahepeal ühe alkeemikuga, keda hüüti Prokopius Levy. Ta näitas oma kodu ja töökoda. Prokopius oli saanud laenuks ühe raamatu alkeemiast, mis pidavat rääkima sellest, kuidas valmistada kulda. Johannes sellesse ei uskunud, sest keegi ei kirjutaks sellist saladust raamatusse. Kuid luges ta huvi pärast siiski. Ta avastas , et mõned lehed on kirjutatud heebrea keeles, mis kasvatas oluliselt tema huvi. See oli otsene pöördumine Luciferi poole. Mida rohkem ta luges, seda rohkem tundus, et raamat on ta käte külge naelutatud.
Pärast ema Rebekka surma kolis Johannes kodunt välja, kuna ta tundis, et seal ei ole talle kohta. Esmalt töötas ta nahaparkali juures, seejärel läks ta habemeajajaks meister Konradi juurde. Õpihimuline Johannes tahtis õppida ülikoolis arstiks. Soovituskirja saamiseks võttis Faber kasutusele äärmuslikud meetmed ta varastas doktorile laiba, mida too vajas teaduslike uuringute tegemisel. Pärast ülikooli tutvus Johannes Prokopius Levy'ga, kellega seoses olid Faber'il esimesed kokkupuuted alkeemiaga. Faber'it huvitas kuidas loodus toimib see jäi talle elu lõpuni saladuseks. Ta tegeles ka astroloogiaga ennustas tähtede seisu järgi. Ta uskus, et arvudel on maagiline jõud ning asus Padovas matemaatikat õppima. Peagi kutsuti Johannest Veneetsiasse, Arnulfo Dandolini ihuarstiks. Oli ilmselge, et Dandoini kutsus Faberit Veneetsiasse kui alkeemikut, mitte kui arsti. Pärast Dandolini surma suundus Johannes Viini.
kujul kõigis saami keele murretes: näiteks põhjamurdes sábme, sábmela´s, pl. sámit, idamurretes saam, samlan´c, pl. saml'a. Antiikajast alates on muud eurooplased saame nimetanud ka fennideks või finnideks. Esmakordselt mainitakse saame fennide nime all Tacituse 98. aastal ilmunud teoses ,,Germania", vastandades nende kehva, kuid rikkumatut loodusrahva elu rikutud lääne tsivilisatsioonile. 555. aastal mainib kreeklane Prokopius Thule elanikke skritifinne. 53 Skridfinne mainib ka Paulus Diaconus umbes 750. aastal kui jahimehi ja suusatajaid. Finnide või fennidena olid saamid tuntud ka viikingitele. 13. sajandi Taani ajaloolase Saxo Grammaticuse teoses ,,Gesta Danorum" räägitakse taas finnidest ja ka ,,suusatavatest" finnidest. Prokopius ja Paulus Diaconus mainivad ,,kahte Lapimaad", milles on nähtud viidet saamide asumisele Laadoga lähistel.
annaabi.ee 
