Mikrofauna (10 – 50 mikromeetrit) –zooflagellaadid, amööbid. Seened on seal, kus palju lehekõdu ja makrofüütide osakesi; bakterid elutsevad detriidil. Bakterirakud toodavad rakuvälisi ensüüme, mis aitavad lahustada tahkeid osi jne. Need on süsinikhüdraadirikkad eritised, millega see sodi kokku kleebitakse. Meiofauna (50 – 1000 mikromeetrit) mitmekesine–perekonnad, kes suudavad ellu jääda kestva väävelsüsiniku tingimustes. Makrofauna – abüssaalis/profundaalis sarnased – rõngussid, molluskid – epifaunas, infaunas või ujuvad organismid. Järvede profundaalis väheharjasussid, rõngasussid, kahetiivaliste larvid, isegi sadu tuhandeid isendeid /m2. paljud makrofauna liigid saavad elada hapnikuvaeses vees. Läänemeres on 25% selliseid piirkondi, kus hapnik puudub täielikult või on minimaalselt. fauna järves. Meriliiliad/kurgid/käsnad setete pinnal. Abüssaalis 1500 m ja sügavamal –suured Gammarused(süvavees on nad hiiglased!) ja
Setete moodustumiseks vajalikku materjali kannavad Läänemerre jõed, peenemateraline materjal tekib ka meres eneses vee mehaanilise tegevuse toimel ja mitmesuguste orgaaniliste jäänustekõdunemisel. Läänemeres on kolm funktsionaalset osa: litoraal e. rannikuvöönd, profundaal ehk põhjavöönd litoraalist sügavamal ja pelagiaal ehk vaba vee vöönd. Litoraal ulatub lainepritsmete ülapiirist põhjataimestiku alapiirini. Profundaalis lagundavad loomad põhja langenud surnud ainest. Pelagiaali moodustavad veemassiiv ja selle organismid. Valgala moodustab kogu vesi, mis voolab merre, läbi jõgede ja põhjavee. LÄÄNEMERI KUI ELUKESKKOND SOOLSUS 1000 grammis merevees lahustunud soolade üldhulk.(väljendatakse promillides) Merevesi sisaldab kõige rohkem keedusoola, mis annabki soolase maitse. Kibekas maitse on tingitud eelkõige magneesiumisooladest. Maailmamere keskmine soolsus on 35 promilli.
11..Maastike/siseveekogude kasutuse muutused holotseenis(pärast viimast jääaega), veeringe muutused. Veekogude kasutuse planeerimise ökolooglised ideaalpõhimõtted. ***Vastupidiselt tänapäevasele oli põllundus suunatud peaaegu alati inimese enese vajadustele. Statsionaarse põllunduse ja metsakasvatuse rajamine. Ainekaod valgalal kasvavad oluliselt. Biogeenide voog järvedessse tekitas laia tugeva litoraalivööndi, mis hoidis pikka ega ära muutused avavees. Sedimentatsioon profundaalis oli senini väga väike. Koos inimkonna arvukuse kasvuga toimusid olulised muutused. 20. saj. alguseks oli elektrijuhtivus saavutanud juba taseme 300 S/cm. Ökosüsteemides oli juba selline biogeenide varu, et veemassis toodetu seal ei lagunenud, vaid settis kiiresti veekogu põhja. Tänaseks on ainekaod suurenenud 50- 150 korda võrreldes rikkumata aladega. Sealjuures ainekadude kompenseerimiseks on tarvilik üha enam ja enam kasutada väetisi
Horisontaalne toitainete kanne: Idast läände tuule mõjul. Siselainete tõttu ei saa setted kokku kleepuda ja suuremaid tükke luua. Fokuseerimine protsess järsu nõlva piirkonnas, mis lõpeb sellega, et setted kantakse nii sügavasse, kus lained neid enam ei mõjuta. Eri sügavuste põhjaloomastiku biomass Mõjutavateks teguriteks on sügavus ja settiva tahke orgaanilise aine hulk ( kontrollivad biomassi kõikides vesikondades) Eutroofsetetes järvede profundaalis ja merede mandrilava allpool sessoonset taset? kõigub makrofauna biomass 10 kuni 100g 1m2 kohta. Sügavates oligotroofsetes järvedes on biomass suhteliselt tagasihoidlik ja sügavamal kui 4000m on 0,1g ringis ruutmeetri kohta. Produktsiooni arvutamine makrofauna liikide aastane produktsioon P aastane keskmine biomass B P/B=eriproduktsioon (%) Mida suurem on indiviidi kehakaal ja mida pikem tema eluiga, seda väiksem on eriproduktsioon (ehk P/B)
annaabi.ee 
