dokumendi - isikutunnistuse või passi järele, mis Venemaal oli ka liikumisloaks. Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi. Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas nimetama priinimedeks, liignimedeks või väärnimedeks, vastavalt piirkonnale. Perekonnanime sai iga taluomanik endale enamasti ise valida. Nime valikul lähtuti mitmetest aspektidest. Nimi võis kajastada peremehe ametit, see võis tuleneda talu nimest, mõne linnu või looma nimest, kuid see võis olla pandud ka mingi loodusobjekti järgi. 19. sajandil vastuvõetud talurahvaseadused tõid talupojale ennekõike rohkem vabadust. Talupoeg hakkas vaikselt vabanema oma peremehe eestkoste alt ning sai
talurahvale XIX sajandil 1816. a kingiti Eestimaal, 1819. a Liivimaal talurahvale priius. Alguses said talupoegad liikumusvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses seega oligi vaja panna inimestele ,,püsivad, pärandatavad, ametlikult fikseeritud perekonnanimed" (Saareste I: 140). Neid ametlikke nimesid hakkas rahavas Rõhja- ja Kesk-Eestis nimetama liiginimedeks, Liivimaal aga väärnimedeks. Liivimaal nimetati äsjaantud perekonnanimesid tihti ka priinimedeks, sest see saadi koos pärisorjusest vabastamisega või priiklaskmisega. Perekonnanimede panek Liivimaa kubermangus Liivimaa kubermangus sätestati perekonnanimede panek 1819. a talurahvaseadusega. Perekonnanimede panekut pidas kubermanguvalitsus nii oluliseks, et isegi ajalehtedel võimaldati sellekohaseid õpetusi jagada, samal ajal kui talurahva pärisorjusest vabastamisest kirjutada ei lubatud. Perekonnanimede panek toimus käsikäes priiuse saavutamisega ning priiusele
Vana-Kuuste Põllumajandusselts 1834 aastal avati Vana-Kuuste Põllumajanduse Instituut, mis oli seotud Tartu ülikooliga. Sealtpeale algas kõrgema põllumajandusliku hariduse ajalugu Eestis. Priinimi Talupoegade vabastamisega 19 sajandil kaasnes perekonnanimede panemine. Eestimaal anti selleks eraldi korraldus 1834 aastal. Senini oli ainult kasutatud ristinime koos talu-ja isanimega. (Linnaeestlastel olid pärisnimed olnud juba keskajast alates). Uusi perekonnanimesid kutsuti priinimedeks ehk ka liignimedeks. Vabastatud talupoegade ,,üleskirjutamine" kirikuraamatutesse pidi toimuma juba uute nimedega. Mõju rahvapärimusele: talupojale anti õigus oma nime valida, mõisavalitsus pidi hoolitsema, et ta ei võtaks ebasündsat nime. Kreiskool Keskhariduse saamine oli võimalik linnade ühe- või kaheaastane kreiskool. Neid töötas kõigis kreisilinnades, aastail 1836-47 kümme; lisaks Narvas. Kreiskoolides
annaabi.ee 
