Töötas algul Tartus, hiljem Venemaal õpetajana, reisis Saksamaal ja naasis sajandivahetuseks Eestisse. Alates 1906 elas vabakutselisena Tartus, sissetulekuks sageli ainult tõlkijana teenitud napid honorarid. Ta oli Eesti Kirjanike Liidu asutajaliikmeks 1922; 1945-st Eesti NSV personaalpensionär. Haava suri väga kõrges eas 13. märtsil 1957 Tartus ja on maetud Raadi kalmistule. Haava esimesed raamatud kandsid pretensioonitut nime "Luuletused" (I - 1888, II - 1890, III - 1897). Kõikidest osadest anti välja mitu trükki, Haava oli 19. sajandi lõpus väga populaarne autor. 1906 ilmus muutunud tonaalsuses kogu "Lained", tema ühiskonnakriitika süvenes veel kogudes "Ristlained" (1910) ning "Meie päevist" (1920). Uuesti muutus ta luule isiklikumaks kogudes "Põhjamaa lapsed" (1913) ja "Siiski on elu ilus" (1930) ja "Laulan oma eesti laulu" (1935).
haaratakse etendusesse, kartmatus "haarata sarvist" klassikutel ning pakkuda välja oma versiooni ja tänapäevast tõlgendust krestomaatilistele teostele (Undi Tammsaare ja Shakespeare'i lavastused, Barthes'i analüüsid Racine'i kangelasest). Teatripraktika on kindlasti mõlemale kirjamehele mõjunud ja see on kindlasti andnud nende kirjutamisele uue mõõte, aga siiski tundub, et suur annus loomupärast artistlikkust, iseenesestmõistetavat ja pretensioonitut teaterlikkust on igasse teosesse talletatud. Lisaks nähtuste vaatlusele, nende "deshifreerimisele", püüavad nii Unt kui Barthes neid ise kujundada, ühiskonda õpetada. Mõlema puhul on tuntav iseenese paigutamine mütoloogiatesse, iseenda mütologiseerimine. Nii Mati Unt kui Roland Barthes on kujundanud enesest universaalse nähtuse - välimus, liikumine, intervjuude andmine, seisukohavõtud mistahes teemal ning aktiivne tegevus väga paljudes valdkondades on
tekitasid uue kultuurisegu. Paljud mustanahalised liitusid kuritegeliku maailmaga. Valged tahtsid musti näha meelelahutuses ja eelkõige muusikas, sest nad oskasid seda paremini. Valged üritasid müüa midagi, mida nende maailmas justkui ei olnud, kuigi kontakt nende vahel oli olemas. Afroameerika kultuuri primitiivsus sidus end noorusega. "noble savage" - romantismi keskne termin, "õilis metslane", käsitles inimest väljaspool tsivilisatsiooni. Imetleti lihtsat, pretensioonitut eksistentsi. Selles mõistes on peidus kaks mõistet: 1. Kõikidel inimestel on universaalne inimlik loomus. 2. Inimene on oma olemuselt hea, sündinud puhtana, tsivilisatsioon on selle hävitanud. Muusikaliselt tähendab primitiivsuse loogika seda, et kultuur on väljaarenemata. Euroopa muusikatraditsioonis ei rõhuta rütmile, sest see mõjub kehale. Meloodia vaimule. Euroopa kultuurimudel seab väärtuslikuks kunstis selle, mis aitab inimesel kiire ja vahetu kehalise naudingu edasi lükata
annaabi.ee 
