teatasid alles mõne nädala eest, asub galaktikas M33 ja ületab Päikese massilt 16 korda. Must auk on ruumipiirkond, kus gravitatsiooniväli on nii tugev, et mitte miski, isegi mitte valgus, ei suuda sealt välja tungida. Tähtede ümber tiirlevate mustade aukude massi hindavad astronoomid nende gravitatsioonilise mõju järgi oma tähele või siis röntgenkiirte järgi, mida auku langev aine välja kiirgab. Andrea Prestwich Harvard-Smithsoni astrofüüsikakeskusest ja ta kolleegid avastasid rekordaugu ja määrasid ta massi just kiirguse järgi, mida saadavad välja kaaslastähelt pärit gaasijoad kui nad musta augu haardesse sattununa kuumenevad ja kiirenevad. Vaatlusi tehti NASAle kuuluva orbitaalse röntgenobservatooriumiga Chandra. Prestwich tunnistab, et ka avastajad ise ei osanud nii massiivse musta augu leidmist oodata Enneolematult väike must auk
määrata ka selliste kiviriistade kuuluvus. Sellega tegeles Jacques Boucher de Perthes. 1841. aastal avaldas ta veenva tõestusmaterjali inimeste kivist tööriistade ja väljasurnud loomade luude seose kohta. Ta väitis, et see osutab inimeste olemasolule juba ammu enne piiblis mainitud veeuputust. Esmalt ei leidnud ta väide kuigi suurt poolehoidu, kuid 1859. a külastasid teda briti juhtivad teadlased, geoloog Joseph Prestwich ja antikvaar John Evans. Nad tutvusid Perthesi materjalidega ning veendusid nende ehtsuses. Nende ja järgnevate tööde tulemusel hakati mõistma inimkonna suuremat vanust ning piiblidaatumit enam ei aktsepteeritud vaid hakati pidama võimalikuks inimkonna esiajaloo olemasolu. 1865. aastal, pärast John Lubbocki raamatu "Prehistoric Times" ilmumist tuli termin "esiajalugu" laialdasele kasutamisele. Need ideed sobisid hästi kokku Charles Darwini evolutsiooniteooriaga. 1859
7 ajaks juba väljasurnud loomi. 1841. a avaldas ta veenva tõestusmaterjali seose kohta. Väitis, et see osutab inimeste olemasolule juba ammu enne piiblis mainitud veeuputust. Esmalt ei leidnud ta väide kuigi suurt poolehoidu, kuid suhteliselt samal ajal tehti välitöid St. Acheulis, mis kinnitasid Boucher de Perthesi oletusi. 1859. a külastasid teda briti juhtivad teadlased, geoloog Joseph Prestwich ja antikvaar John Evans. Nad tutvusid Perthesi materjalidega ning veendusid nende ehtsuses. Nende ja järgnevate tööde tulemusel hakati mõistma inimkonna suuremat vanust, piiblidaatumit enam ei aktsepteeritud vaid hakati pidama võimalikuks inimkonna esiajaloo olemasolu. Boucher de Perthes avaldas mitmeköitelise teose "Keldi ja uputuseelsed muistised" (18471864). Selles pani ta aluse paleoliitikumi uurimisele. Ilmselt tuntuim arheoloog oli Heinrich Schliemann (18221890), Trooja avastaja
annaabi.ee 
