Kirjandus peab olema samuti faktipõhine. Positivism teeb seega biograafiast olulise uurimisvaldkonna, mis peaks aitama kirjaniku loomingut paremini mõista ja seletada. Selle keskne arusaam on laenatud loodusteaduste maailmast: tuleb jätta kõrvale metafüüsilised spekulatsioonid ja tegelda mõõdetava, vaadeldava jms osaga kirjandusest, kasutades maksimaalselt loodusteaduslikku mõtlemist ja meetodeid. Oluline on uurija objektiivsus ja erapooletus hinnangute ja preskriptiivsuse asemel. Oluline eesmärk on põhjussuhete otsimine ja kirjandusloost saab põhjuse-tagajärje suhete rida. Positivistliku lähenemise võime jagada kaheks: biograafiline ja võrdlev suund. Biograafilise suuna oluliseks keskmeks sai arusaam, et kirjandusteos on kirjaniku isiksuse ja ümbruse peegeldus. Ehk nagu pani selle kirja Hippolyte Taine: tähtsad on rass/tõug, miljöö ja moment, millest Wilhelm Scherer tegi puhtalt kirjanikukeskse kolmiku: päritu, õpitu ja läbielatu
3) Normatiiv-kommunikatiivsuse tunnus – õigus on ühiskonnas toimiv ja tunnustatud süsteem, mis hõlmab kogu inimkäitumise olulise osa; 4) Legitiimsuse tunnus – kehtiv positiivne õigus luuakse riigi tahteakti tulemusena pädevate institutsioonidde poolt ja selleks ettenähtud korras. Kehtivaks õiguseks muutuvad ka riigi õiguskorra poolt garanteeritud tava- moraali ja korporatiivnormid.; 5) Preskriptiivsuse tunnus – õigus on täitmiseks; 6) Üldkohustuslikkuse tunnus – kogu riigi jurisdiktsiooni alal garanteeritakse kehtiv positiivne õigus. 7) Väärtustunnus – õigust hinnatakse õiguse idee lähtealuselt. Käsuteooria – õigust käsitletakse kui suverääni ehk poliitilise võimu käske, mille eiramisega kaasnevad sanktsioonid. Positiivne õigus – antud ajal antud riigis kehtiv õigus Ülipositiivne õigus – üldinimlike väärtuste süsteem, millele peab
ühiskonnas toimiv ja tunnustatud süsteem, mis hõlmab kogu inimkäitu-mise olulise (relevantse) osa; 4) legitiimsuse tunnus: kehtiv positiivne õigus luuakse riigi tahteakti tulemusena pädevate institutsioonide poolt ja selleks ettenähtud korras, kuid formaalsest aspektist muutuvad kehtivaks õiguseks ka riigi õiguskorra poolt garanteeritud tava-, moraali- ja korporatiivsed normid (vt nt TsüS § 2 lg 1 tava legitimeerimise kohta); 5) preskriptiivsuse tunnus: õigus on ettekirjutav, see on täitmiseks – kui õigust ei täidetaks, oleks tegemist nn surnud õigusega (ius nudum); 6) üldkohustuslikkuse tunnus: õiguskorraga garanteeri-takse kehtiva positiivse õiguse toime ajas, ruumis ja isikute suhtes riigi kogu jurisdiktsiooni alla kuuluval alal; 7) väärtustunnus: õigusriigile kohast õigust hinnatakse õiguse idee lähtealuselt (vt järgnevalt ülipositiivne õigus Õiguse realiseerimise 3 põhiviisi:
annaabi.ee 
