teotööd, hiljem selle asemele tuli raharent ja naturaalandamid. Tal oli ka piiranguid, näiteks kohustus ta jahvatada vilja ainult oma isanda veskis ja pärast selle eest maksta, selleks võeti talupoegadelt vanu käsikive ära. See näitab, et talupajale ei tulnud palju kasumit ekskaja tehnilistest uuendustest. Ta oli kirjaoskamatu, oma usunditega, must − teda peeti rohkem loomaks, kui inimeseks. Sotsiaalses ja poliitilises plaanis pidi tavaline keskaja inimene alluma ülematele: prelaatidele, kui ta oli vaimulik või kuningale, senjöörile juhul kui ta on ilmik. Intellektuaalses ja vaimses plaanis pidi ta alluma eelkõige Piiblile. Vaadeldes tavalise talupoega igapäevast elu, on näha, et me läksime nendest edasi kultuurses plaanis. Kuid aga vaadelda nende tundeid ja eesmärke, nad jäid suures osas samaseks. Meid huvitavad tänapäevani samad mured: kuidas päästa oma hinge ja mis sellega saab pärast surma ning kuidas hoida oma pere ja armastust. Kirjandus
Ehk polegi nii üllatav, et see Austria riigiametnik, muusikaõpetaja ja teadlane tundis patriootlikku tõmmet teise austria suurmehe rolli vastu muusikaajaloos. Nüüdseks on muidugi selge, et Ferdinandi arvamused muusika osas polnud haruldased. Paleotti omistas neid oma päevikus hispaanlastele 22. sessioonile eelnenud läbirääkimistel 1562. aastal. Seega polnud 1563. aastal vaja ühte konkreetset päästjat, et kutsuda esile muusikat puudutav muudatus reformiettepanekus, mis viimaks prelaatidele 5. septembril esitati ja mida üldkogudustes 11. septembri ja 2. oktoobri vahelisel perioodil arutati. Selle mõte oli, et muusika peaks olema kohaselt valitud ja muusikud korralikult riides, kuid täpsemad ettekirjutused tuleks teha provintside kirikukogudustel kohalikul tasandil vastavalt kohalikele kommetele. Nädalad ja kuud hoolikat mustandite kirjutamist tasusid ennast ära. Muusikat puudutavad reformid aktsepteeriti pea muutumata kujul ja trükiti pea identses sõnastuses 24
Muidugi ei võinud paavstid ka kuidagi selle poolt olla, et ordu omakorda piiskopid ja peapiiskopi enesele alistaks. Kui lugu niikaugele hakkas jõudma, katsusid paavstid muidugi ka ordu ülekaalu piirata. Kui ainult Aleksander IV-nda ordusõbralikkus oleks ordu eesõigustamise põhjuseks olnud, siis oleks pärast Aleksander IV-ndat (| 1261. a.) lugu ses suhtes jälle võinud muutuda. Selle asemel näeme aga, et näit. ka Gregorius X kõigile prelaatidele 21. VII. 1271 käsu annab Saksa ordu eesõiguste bullasid heatahtlikult vastu võtta ja nende järele käia (U. B. 424). Säärane paavstide seisukoha võtmine kestab ikka edasi ja hakkab siis jälle muutuma peapiiskopi ning piiskoppide kasuks, kui ordu hakkas juba täie auruga kõike valitsust oma kätte kiskuma, tarvitades sealjuures hoolimata vägivalda peapiiskopi ning piiskoppide vastu. Paavstide
annaabi.ee 
