pole mõeldav sügava puude ja mitme neuroloogilise diagnoosiga inimese hambaid tohterdada tavalise hambaarsti juures. Hambaravi tavanarkoosis isegi, kui vanemad selle eest ise maksaks ei tuleks see kõne allagi, sest kahjustatud aju ei pruugiks seda taluda. Estis tuleks kiiremas korras vähemalt ühte haiglasse seada sisse hambaravi operatsioonisaal. Ja kui vaimupuudega inimesed saaksid käia regulaarselt, ei kuhjuks ülirasked juhud edaspidi nii, nagu nad pregu on kuhjunud. Minu arvates peaks riik olema kohustatud tagama vaimupuuetega inimestele samaväärse elu nagu teistelegi riigi kodanikele. Hambad, või õigemini nende puudumine, ei peaks 21. sajandil olema viimaseks eraldusjooneks ühiskonna võrdsete ja vähem võrdsete vahel. Kurb on tõdeda, et isegi meditsiinitöötajad ei tea tõelist põhjust. Võrdsete võimaluste loomiseks oleks vaja meie hambapolikliinikutesse ehitada spetsiaalsed osakonnad, kus
õpetajad siis üldse täielikult oma kohta väärivad. Siiski paljud, täiuslikus on lai mõiste ja seda võib teostada paljudes äärmustes. Mina pean ennast küll sobivaks õpetajaks ja seda kindlasti oma kiiksude ja vigade juures, sest see on inimlik. Teiseks tähtsaks punktiks on teadmised mille alusel saame õpetada, tänapäeval on see peaaegu võrdsustatud haridust tõendava diplomiga ehk kõrgkooli diplomiga. Seda ei saa võtta kui absoluutset tõde. Töötan ise ka pregu lasteaias õpetajana, omamata erialast haridust. Leian, et minust on ka ebakompetentsemaid lateaia õpetajaid. Kindalsti tuleb väärtustada erialast haridust aga kindasti peab hindama ka reaalset kompetentsust vastavale töökohale. Tulen tagasi veelkord kutsumuse juurde, olla õpetaja. Kuidas inimene peaks ennast ise hindama? Arvan, et noortelt ei saa eeldada loomulikku austust enada vastu esimesest silmapilgust. Austus tuleb enda vastu tekitada
Lisaks kloostrile hävitati ka lähedal asunud kloostriasula, mida kasutasid kloostri ilmalikud abitöölised ja kalurid. (Pirita kloostri kodulehekülg.) ,,Kna keskaegse Pirita kloostri arhiivist ja raamatukogust ei ole säilinud mitte midagi, võime ainult oletada, kuidas seal elati. Tõenäoliselt elati seal nagu Vadstenas, kuid täpselt ei tea me midagi" (Vello Salo). Niisiis pidi tõenäoliselt, keskaegse Pirita kloostri kloostrielu olema sama mis pregu kuna kloostri põhikiri oli ka siis selline nagu praegu. Birgitiini kloostrites keskajal õed kloostrist väljas põhimõtteliselt ei käinud, kuid mõnikord siiski reisisid (kodukohta, tistesse kloostritesse).Õed tegid käsitööd näiteks õmblustööd, ent ei müünud midagi vaid kinkisid. Pirital tõid toitaineid, küttepuid jms talunikud nendest küladest, mis kloostrile kuulusid. 3.2. Pirita kloostri taastamine
annaabi.ee 
