Jalatsid tehti hästi painduvast nahast pehme tallaga ja kitseneva pika terava ninaga. Keskaegne inimene, kui ta polnud just fanaatiline munk või lihtsuretaja askeet, armastas tublisti süüa. Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- või kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja peale rüüpamiseks kali või õlu. Leiba söödi palju. Jõukam rahvas eelistas rüübata magusaid ja vürtsitatud veine. Feodaalide ja linnakodanike pidusöögid kujunesid sageli prassimisteks, kus söödi ja joodi üle igasuguse määra. Kokkuvõte: Raamat oli iseenesest põhjalik. Kirjeldati kõike põhjalikult. Asjad mida enne teadsime, saime teada veel põhjalikumalt. Selle pärast oli raamat väga põnev, sest oli huvitav lugeda mida ja kuidas tehti. Hillar Palametsa raamat on läbi imbunud punasest propagandast. Raamatu esimesest lausest sõna marksist tunneb selle kohe ära, sest marksism oli kommunismi alus.
Esines hiidvoodi, kuhu viis 1-2 astet. Söömise ja joomise on mainimata jäetud see, et levinud oli komme, et söödi kõht täis, siis mingi vetsu oksendama ja siis tagasi sööma, kõht oli jälle tühi ja mahtus nii palju sööki sisse, kui laua peal oli. Raamatus kirjas see komme, et käidi vahepeal saunas, siis läks kõht tühjemaks ja sai jälle uuesti süüa. Kirjutatud on küll seda, et feodaalide ja linnakodanike pidusöögid kujunesid sageli prassimisteks, kus söödi ja joodi üle igasuguse määra. Nakkushaiguste suur levik oli teada-tuntud probleem, sest põhimõtteliselt igasugused hügeenitingimused puudusid. Uudiseks oli see, et üks osa linlasi korraldas ,,peo katku ajal", sest oldi juba käega löödud. Lähtuti põhimõttest, et põgeneda pole kuskile ja jumala viha saab meid kõikjal kätte. Võtkem siis elada jäänud päevadelt, mida veel võtta annab. See on meie arvates ka õige
Pidusöögi lõpul lasti vürtse veel ringi käima, et külalised saaksid maiustada. Samas ajasid aga sellised vürtsikad road palju jooma, aga söögivesi oli väga halb ja piima andsid lehmad vähe. Rikkamad linlased jõid seetõttu magusaid ja vürtsitatud veine. 12.sajandil õpiti Itaalias destilleerima piiritust. Seda "tulivett" peeti parimaks rohuks kõigi haiguste ja eriti katku vastu. Tihti kujunesid uhked pidusöögid mõttetuteks prassimisteks. Et saada korralikku lõunasööki, tapeti terve härg või siga. Eriti uhked olid rikaste linlaste pulmad, mis kestsid kolmest päevast nädalani. Iga pulm pidi olema eelmisest uhkem ja nii pidi raad pulmapidude kestvust ja toitude hulka piirama. Samas vägevad ja uhked olid ka tsunftide peod. Sellise peo lõpus pani peokorraldaja ühele külalisele kaela ümber lillevaniku, mis tähendas, et tema pidi järgmise peo korraldama. Peol oli tähtis kaks elementi: palju toitu ning kombed
võimalust mööda sakste kombeid üle võtsid. Nii et teatud mööndustega võiks 15. sajandi noobleid linnaroogasid sama moodi Eesti toiduks pidada. Keskaegne inimene, armastas tublisti süüa. Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi- või kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja peale rüüpamiseks kali või õlu. Leiba söödi palju. Jõukam rahvas eelistas rüübata magusaid ja vürtsitatud veine. Linnakodanike pidusöögid kujunesid sageli prassimisteks, kus söödi ja joodi üle igasuguse määra. Linnas saadi põhitoidusena süüa ikka ainult seda, mida linnaümbruse külad tootsid. Mujalt jaksati kohale vedada ainult seda, mida kohapeal polnud - soola, vürtse ja maitseaineid. Sisseveetud kaupadest olid peale soola vaesemale rahvale olulised veel heeringas ja soolatursk, rikkad himustasid vürtse ja veini. Vürtse tunti ja kasutati vaat et rohkemgi kui
annaabi.ee 
