Tallinna loomaaia ahvipuuris elas üks tore ahvipere. Ema, isa, kaks tädi, üks vanaisa ja kaks lapselast Saki ja Maki. Lapsed olid täis koerustükke. Küll nad ronisid ja hüppasid seal, kus neil keelatud oli, loopisid üksteist banaanide ja apelsinidega ja ei tahtnud õhtul õigel ajal magama minna. Kõige rohkem pahandas vanaisa siis, kui oli õhtune kirpude otsimise aeg. Saki aga ei suutnud kuidagi paigal istuda. Siis ühel kenal kolmapäeval oli äkki puuri uks praokile jäänud ja üleannetud ahvipojad ei jätnud juhust kasutamata ning hiilisid välja. Maki teadis rääkida, kuna ta oli ükskord kuulnud ühte loomaaia külastajat rääkimas, et seal kaugel üle mere Ameerika vihmametsas oleks alles hea ja tore elu nendel ahvilastel. Nad otsustasid suunduda sadamasse. Õnneks juhtus just üks laev lõuna ajal Ameerikasse minema. Ahvid ronisid salaja mööda laeva kinnitusköisi laevale ja peitsid ennast kööki.
Rudolf Clausiuse sõnastus kõlab nii: soojus ei saa iseenesest üle minna külmemalt kehalt kuumemale. See sõnastus kehtib vaid soojuslike protsesside jaoks. Iseeneseliku ülemineku all mõistetakse siin suletud süsteemi, kus on nii kuumi kui ka jahedaid kehi. Kuumad kehad saavad jahtuda ja külmad soojeneda. Näiteks on köök, kus on elektriradiaator ja külmkapp. Juku tuleb võtab külmkapist süüa ja jätab ukse hajameelsusest praokile. Kohe hakkab toa soojus kanduma külmkappi ning tekibki soojuslikust protsessist lähtudes ,,korratus" st toimub külmkapi- ja köögitemperatuuri segunemine. Külmkappi uks pannakse aga kinni ning kuna tuba on külmaks läinud lülitatakse sisse radiaator. Nüüd hakkab radiaatorilt kui kuumemalt kehalt kanduma soojus kööki ja nende temperatuuride segunemisel köögi üldine temperatuur tõuseb. Siit edasi võib
midagi ei leia täielik tühjus. Haldjas hüüdis ja trampis, raidur hüüdis ja kolistas kirvega, kuid mitte keegi ei kuulnud. Järsku käis ukse pauk, kuid kedagi polnud näha. Raidur jooksis ukse juurde, aga ka seal polnud ühtki hingelist. Haldjas Lyselle proovis lossist välja minna, kuid uks ei avanenud. Nad olid lossis lukutaga ja hirmul. Neil polnud midagi muud teha kui lossis ringi vaadata. Haldjas märkas väga ilusat kuldset uks, mis oli kergelt praokile jäetud ja liikus haudvaikselt selle suunas. Ta tegi ukse rohkem lahti, et valgust ruumi lasta ja nägi seal haldjate kuningannat ning oh häda, ta oli ahelates! Raidur vabastas kuninganna kiiresti ja nad alustasid teed tagasi lossi väljapääsu poole. Neil vedas, sest kuri nõid norskas ja magas nii sügavalt, et ta ei kuulnudki sissetungijatest midagi. Väljapääsu uks avanes see kord ning raidur ja haldjad jõudsid ilusasti külla tagasi
Külalist oodati. Nüüd avaneb luuk ja daam ronib sisse. Suurepärane!» D'Artagnani suureks imestuseks aga luuk ei avanenud. Isegi tuli, mis hetkeks läbi luugi oli paistnud, kadus. Kõik vajus uuesti pimedusse. D'Artagnan mõtles, et ega sellega asi veel ei lõpe, ja jätkas pärani silmi ning kikkis kõrvu jälgimist. Ta ei eksinud: mõne hetke pärast kostis seestpoolt kaks nõrka koputust. Noor naine vastas tänavalt üheainsa koputusega ja luuk avanes praokile. Võib arvata, kui ahnelt d'Artagnan kuulas ja vaatas. Õnnetuseks oli valgus teise tuppa viidud. Noormehe silmad olid juba pimedusega harjunud. Pealegi kinnitatakse, et gaskoonlase nagu kassidegi silmadel on võime näha ka öösiti. D'Artagnan märkas, kuidas noor naine taskust mingi valge eseme tõmbas ning kiiresti laiali laotas -- see näis 123 olevat taskurätik. Taskurätiku nurka näitas ta kaasvestlejale.
annaabi.ee 
