Napoleon I kaotas Leipzigi all üle 70 000 mehe ja liitlased 50 000 meest. Pärast Leipzigi kaotust taganes Napoleon Ida-Prantsusmaale ja sõdis nüüdsest oma territooriumil. Märtsis 1814 jõudsid liitlasväed Pariisi ja oma marssalite survel oli Napoleon sunnitud troonist loobuma. Ta pagendati Elba saarele, kus oma keisritiitli säilitanud Napoleon jätkas mõtete mõlgutamist troonile naasmisest ja Prantsusmaa kaotatud suuruse taastamisest. Ta põgenes Elbalt 1815. aasta märtsis ja randus Pranstsumaal. Vaimustunud armee asus kohe tema poolele ja ta marssis Pariisi. 18. juunil 1815 toimunud Waterloo lahingus sai ta lüüa kindral Wellingtoni ja ferdmarssal von Bücheri poolt juhitud vägedelt. Ta ise arvas, et kaotas Waterloo lahingu, kuna ootas ründamisega ühe päeva liiga kaua. Arvatakse, aga et ta kaotas, kuna oli enda võidus liiga kindel. Napoleoni armee kui niisugune lakkas olemast sellest päevast alates. Sellega lõppes tema sajapäevane teine keisriperiood
vähemalt teda piisavalt nõrgestada, et hiljem võtta võit. Pärast Leipzigi kaotust taganes Napoleon Ida-Prantsusmaale ja sõdis nüüdsest oma territooriumil. Märtsis 1814 jõudsid liitlasväed Pariisi ja oma marssalite survel oli Napoleon sunnitud troonist loobuma. Ta pagendati Elba saarele, kus oma keisritiitli säilitanud Napoleon jätkas mõtete mõlgutamist troonile naasmisest ja Prantsusmaa kaotatud suuruse taastamisest. Ta põgenes Elbalt 1815. aasta märtsis ja randus Pranstsumaal. Vaimustunud armee asus kohe tema poolele ja ta marssis Pariisi. Tema teine keisri periood kestis kõigest sada päeva. 18. juunil 1815 toimunud Waterloo lahingus sai ta lüüa kindral Wellingtoni ja ferdmarssal von Bücheri poolt juhitud vägedelt. Ta ise arvas, et kaotas Waterloo lahingu, kuna ootas ründamisega ühe päeva liiga kaua. Arvatakse, aga et ta kaotas, kuna oli enda võidus liiga kindel. Ise usun ka, et ta oli võidus liiga kindel. Napoleoni armee kui niisugune lakkas olemast
Prantsusmaa Kapetingide dünastia võim oli alul üsna nõrk (Burgundia, Normandia, Bretagne, Akvitaania, Flandria, Toulouse jt olid sisuliselt iseseisvad riigid). Pikapeale, suuresti liidus linnadega, kuningavõim tugevnes, eriti Louis IX Püha ajal (13 saj) ja Philippe IV Ilusa ajal (13-14 saj). Prantsuse kuningate tugevnemine sai kaudselt Saja-aastase sõja (1337-1453) põhjuseks. Nimelt oli Plantagenetidel (Inglise dünastia) Pranstsumaal ulatuslikult valdusi, sõja põhjustas Prantsuse kuningate soov vallutada Akvitaania ning Inglismaa soov vallutada tagasi Normandia. Mõlemad taotlesid ka rikast Flandriat. Otseselt sõja põhjuseks sai viimase Kapetingi surm. Inglise kuningas Edward III oli Philippe Ilusa tütre poeg ja tal oli teatav õigus Prantsuse troonile. Sõda kulges vahelduva eduga. Seejuures toetas Burgundia (tüüpiline keskaegne moodustis, mis formaalselt oli osalt Prantsusmaa, osalt
annaabi.ee 
