Mittelpunkt eines Kreises von Gelehrten und Dichtern. ISABELLA D´ESTE 1474 - 1539 Isabella d´Este war eine der wichtigsten Personen in der Kultur und Politik der italienischen Renaissance. Schon in ihrer Kindheit wurde ihr zusammen mit ihren Geschwistern am kunstbeflissenen Hofe von Ferrara eine entsprechende Erziehung zuteil, die neben der Ausbildung in den gesellschaftlichen Umgangsformen, in künstlerischen und praktischen Fertigkeiten auch die Anfangsgründe des Lateinischen umfasste. Später interessierte siesich mehr dem praktischen Leben, der Jagd und Kriegsführung. Ihre Bibliothek, die sie mit gleicher Leidenschaft wie ihre Kunstsammlung zusammentrug, war umfassend, denn ihr Interesse erstreckte sich gleichermaßen auf Dichtung, Geschichte, Philosophie und Kunst. Während ihres ganzen Lebens unterhielt sie einen ausgedehnten Briefwechsel mit den berühmsten Männern und Frauen ihrer Zeit.
Ontoloogilised tõestused lükkab Kant ümber väitega, et eksistents pole omadus ja seetõttu ei järeldu jumala mõistest tema eksistents. Kosmoloogilised tõestused lükkab ta ümber väitega, et paratamtult eksisteeriv entiteet (algpõhjus) ei pea olema jumal, see võib olla nt ka mateeria. Kolmandat tüüpi tõestused (maailma korrastatus) lükkas hiilgavalt ümber juba Hume. Religiooni aluseks võib olla eetika, mitte metafüüsika. Teoses Kritik der praktischen Vernunft esitab Kant oma vaated kõlblusele. Ta püüab leida üldkehtiva ja paratamatu eetika, aprioorsete kõlblusprintsiipidega. Kanti kategooriline imperatiiv kõlab: "Toimi alati nii, et sinu tahtelised kavatsused võiksid ühtlasi alati olla üldise seaduslikkuse aluseks." Tee alati tee seda, mida tahad et tehtaks alati ka sulle ning teistele inimestele. Teine, võib-olla parem sõnastus oli: "Toimi nii, et sa inimsust, nii enda kui ka iga teise
tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi ei olnud suutnud seda probleemi lahendada. Kanti enda lahendus seisnes selles, et empiiriline maailm eksisteerib vaid sedavõrd,. kuivõrd inimese transtsendentaalne (piiridest väljuv) hing osaleb selle konstrueerimises.Peamised teosed: Puhta mõistuse kriitika (Kritik der reinen Vernunf), 1781; Prolegomena, 1783; Praktilise mõistuse kriitika (Kritik der praktischen Vernunf), 1788; Otsustusvõime kriitika (Kritik der Urteilskraft), 1790; Anthropologie in pragmatischer Hinsicht, 1798; Loogika, 1800 (Jäsche poolt toimetatud); Kategooriad. Kui Locke ütles, et Nihil est in intellectu quod non fuerit in sensu, millele Leibniz vastas Nisi intellectus ipse. Mõistuse kategooriad eksisteerivad enne kogemust. On olemas puhta mõistuse kategooriad, mis ei tulene kogemusest
annaabi.ee 
