Avastatud oli seega ainult omadus ja antud oli nimi - elektron, mis palju hilisemal ajal sai kogu füüsikas üheks tähtsamaks mõisteks, ehkki tal enam merevaiguga midagi tegemist ei ole. Ka mujal tehti kummalisi tähelepanekuid. Äikese-eelse ilmaga, kui õhk elektrist lausa pragises, tantsisid laevamastide otsas koroonalahendused ehk meremeeste keeles Elmo tuled. Juuksed pildusid kammides siniseid sädemeid, neid tuli sõrmeotstest, kui sõrmi tugevasti hõõruti ja nad praksusid kassikarvades. See kõik oli imelik, seletamatu ja jube. Ja sinnapaika ta jäeti. Alles 1600 aasta ringis, mil loodusteadus paljastelt oletustelt jälle vaatlustele üle läks, asus inglise arst William Gilbert seda looduse tavatut ilmingut uurima. Lähtunud merevaigust, avastas ta, et seda nähtust sai tekitada ka teistel ainetel. Ta kontrollis kõike, mis pihku puutus, ja andis neile aineile, mis hõõrumise järele külge tõmbama hakkasid, nimetuse elektrica.
poolsurnud ümmardajat leekide vahelt välja. Neid tervitati toore naeruga ja määrati sõjasaagiks. Tuli vingus, nagu oleks tal kahju seda kauaaegset õnnelikkude inimeste varjupaika hävitada. Igal silmapilgul ootasid põletajad õnnetu, tulest ja suitsust tagaaetud Jaanuse valukisa kuulvat, nagu laudas loomad kisendasid, ootasid teda põlevate riietega ja kõrbenud juustega välja hüppavat. Aga põlevas majas jäi kõik vait ja vakka, ainult tuli mühas edasi ja sädemed praksusid ning tantsisid taeva poole keerlevas suitsusambas. Vana Tambet lamas ikka veel hoovivärava lähedal maas. Hoop mõõgaseljaga oli ta paljast pead raskesti põrutanud, verekaotus teda nõrgestanud, hirmus õnnetus teda uimastanud. Poolpõsekil vahtis ta üksisilmi tulle, verised juuksed 88 rippusid tal sassis üle otsaesise, suu seisis lahti, lõug rippus lõdvalt rinna peale ja värises vahel kramplikult. Sealsamas toetas Oodo ikka veel selga vastu palkaeda, käed vaheliti rinnal, ja vaatles
Ta kummardus ja tõusis, kummardus ja tõusis jälle uskumatu väledusega. Ta küünitas oma suure kääbusepea üle balustraadi ja kohe lendas üks kivijurakas teise järel alla. Vahel jälgis ta mõne tubli kivikamaka lendu ja kui see hästi märki läks, röögatas ta: «Hoo!» Hulgused ei kaotanud veel julgust. Juba paarikümnel korral oli paks uks, mille kallale sajad inimesed raskele tammepuust müürilõhkujale hoogu andes tormasid, võpatanud. Uksetiivad praksusid, nikerdused lendasid tükkideks, uksehinged hüplesid iga tõuke ajal, lauad tulid lahti, puuosad pihunesid raudraamikantide vahel. Quasimodo õnneks oli uksel rohkem rauda kui puud. Ta tundis, et peauks all hakkab juba järele andma. Kuigi ta midagi ei kuulnud, ometi põras iga hoop nii kiriku võlvistikus kui ka temas ühtviisi vastu. Ta nägi all võiduhimulisi ja märatsevaid hulguseid rusikaid hämara fassaadi poole tõstvat. Ta kahetses, et tal ega
annaabi.ee 
