raheroosk mu rapsab toorelt. (Jõesaar, Muru 1982: 168) Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm. (Alver 1989: 432) Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks, neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Jääb minevik maha kui tuhast kett, me vajame priiust ja puhast vett. (Alver 1989: 433) Ja kellel hõõguv helg veel ahjus praksab, see säästku puid niikauaks kui ta jaksab. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Kuis on seal tuli kollane ja puhas, kus lapsed küpsetavad õunu tuhas. (Alver 1989: 179) Külm puhang lõõtsub kõrgel kõik pilved pikka rongi. (Alver 1989: 346) Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks, vaid kaarnakrooks neil kajab hauasalmiks. (Jõesaar, Muru 1982: 170) Ja olgu öö kuitahes pikalt pime-
tunnen, et raudne su karmus avab mul seitsmenda taeva. Öö Öö tallas päikse jäätund rabahauda. Surm raskel käel, taod süsimusta rauda. Kes nüüd veel jätkama jäi päeareisi, peab kaua käima kohtamata teisi. Ja kes kord öösse ootama jäi venda, see kergelt kaotab käest veel iseenda. Oo, kes te lambi ümber peate vahti, nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti. Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab, see säästku puid niikauaks kui ta jaksab. Nii paljud väsivad ja vaovad unne. Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne. Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks, neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks. Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks. Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks ja kui kord Hommik idas läidab leegi, siis nende mälestust ei leina keegi.
,,Ei! Kõhklejad kõik üle parda/ ja kindlamalt pihku tüür!" Palju räägitakse surmast, leinast ja pimedusest. Pimeduses, öös, on midagi salapärast. Lihtne on ennast kaotada süngusesse ning väljuda sealt justkui ei tahakski. ,,Ja kes kord öösse otsima jäi venda,/ see kergelt kaotab käest veel iseenda."(,,Öö"). Et püsida omal rajal ning lõpuks leida tee koju, on vaja süüdata tuli. Tuli ei tohi kustuda, muidu jääd igaveseks kadunuks. ,,Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,/ see säästku puid niikauaks kui ta jaksab."(,,Öö"). Pärast kohtupäeva Pärast ,,Kohtupäeva" avaldas Talvik ainult neli luuletust, hiljem tulid välja ka varem ilmumata luuletused, mis on pärit Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnast. Mõni luule näib nüüdseks lausa prohvetlikuna, kuna Talvikul oli väga selge pilk ja mõistus. Luuletused on seotud loodusega ning tunduvad väga keskajalikud. Inimese tunded
annaabi.ee 
