17. TÕNISEPÄEV Nagu muudelgi talvistel tähtpäevadel peeti oluliseks päeva pikenemist kukesammu võrra. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Tuntuim ütlus on: kui tõnisepäeval nii paljugi päikest paistab, et mees näeb hobuse selga hüpata, siis tuleb kena aeg. Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. 25. TATJANAPÄEV E. TANJAPÄEV Tatjanapäeva tähistamise traditsioon ulatub 18. sajandisse. 1755. aasta 25. jaanuaril, kirikukalendri järgi tatjanapäeval kirjutas Vene keisrinna Jelizaveta II alla Moskva ülikooli, Venemaa esimese ülikooli asutamisaktile. Traditsiooniline vene üliõpilaste püha, mida Narvas on tähistatud 1990. aastate keskpaigast. Selle puhul toimub
olulistel aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne-Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel. Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha. Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks
aegadel. Setudel oli tavaks näidata tõnisepäeval sigadele päikest. Lääne- Eestis seevastu näiteks aeti sigu välja vastlapäeval, nende edenemiseks veeretati ümmargusi puukettaid, viidi seakonte lakka ja lausuti palveid. Selle põhjal on kalendri- ja usundi-uurijad tuletanud mitmesuguseid seoseid sea- ja päikesekultuse vahel. Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. Selle kohta on rohkem andmeid Setumaalt, kus mitmetes külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. Mujal Eestis telliti 19. sajandil kõrtsis mokalaadal endale sulaseid ja tüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha. Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi tervitamas ja pakuti neile leiba või lüpsiku pealt süüa. Loomadel on lastud nuusutada nendega seotud tarbeesemeid ja riistu; on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele
eeposteks, eeposteks, mis põhinevad folkloorile, kirjalikeks kunsteeposteks ja kangelaseeposteks. Läänemeresoome rahvaste eeposed kuuluvad kangelaseepose ja folkloorsele eeposte rühmadesse. 27. Millistest folkloorsetest mütoloogilistest olenditest pärinevad “Kalevipoja” ja “Peko” (pea)tegelased ja kuidas nad on eepostes muutunud? 28. Kirjelda (P. Hagu artiklile toetudes) setode Peko kultust (osalejad, palvuste suunitlus, läbiviidud riitused, Peko kuju jne). Peko-praasnikut peeti salaja pärast sügisel ja kevadel. Osa võtsid ainult mehed ning pidu toimus öösel. Kombeks oli peremehe (kes pekot aastaks hoidis) peoruumi minna ning asetada peko kuju lambi alla ning süüa seljaga Peko poole. Pärast sööki moodustati Peko ümber ring ning mehed võtsid üksteisekätest kinni ja palusid kaitset oma karjale ja viljasaagile. Sellele järgnes vägivalde üle aia hüppamine. Kellel esimesena veri välja tuli see pidi järgneval aastal pekot hoidma
annaabi.ee 
