Pikk-kuub (vammus, kuub) õmmeldi mustast villasest riidest. Viljandi linnast lõuna pool kanti Ida-Mulgimaale iseloomulikke punaste ja roheliste kaarusnööridega kaunistatud puusadega vammuseid, mille siilud ulatusid vööni, moodustades väikesed kühmud. 3 Külgedel allääres oli lõhik (lõhandik, raius) ja selle kohale õmmeldi piklik punane kaleviriba e lõhandikulapp. Kampsun. Viljandi kihelkonna põhjapoolsetes valdades kanti potisinist läbivillast seesidega kampsunit, mis levis uue moena 19. sajandi I poolel. Need veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega pihakatted olid rühmseesilised s.o rühmiti volti seatud ääreribaga. Viljandi kampsuni kaelaavaus ei olnud eriti sügav. Rüü oli valgest linasest riidest suvine ülerõivas, mis tegumoelt vastas pikk-kuubedele. Kasukas. Viljandi kasukas tehti pargitud lambanahast, puusadega ja kaunistati liignahkadega õmblustel ning äärtel
uuemamoelised indigosinised naiste kampsunid ja meeste vatid jõudsid sajandi keskpaigaks ka Võrumaale · Rohkesti venepäraseid elemente (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades) · Naiste rõivastusele oli Lõuna- · Meeste ülikond koosnes Eestis iseloomulik pikkade särgist, pükstest ja vatist varrukatega särk, kaunistatud (viimast ei kantud Mulgimaal). pilu või geomeetrilise tikandiga See oli potisinist värvi. · 19. sajandi esimese poolel · Kagu-Eesti meeste rõivastuses muutusid üldiseks ilmnes rida venepäraseid jooni, pikitriibulised seelikud näiteks pükste lõige ja särgi · Abielunaiste tunnus - tanu - oli kandmine vöötatult pükste peal valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid. · Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setudel, kellel see avaldus
Lammast niites valitakse välja kõige parem seljapealne. Parem oleks, kui lammas oleks juba enne niitmist pestud. Niitmise päeval ei tehta villaga midagi. Ei pesta ega tehta ka lõngaks - muidu läheb halvasti. See on üks sedasorti kunts, mis aitab ettevõtmise kordaminekule kaasa. Pöialõnga tuleb kedrata kaks pooli, pöiast ülejäänud lõngast saab suka põlvepealse ehk ülemise valge osa kududa. Sukakirjades kasutatakse viit värvi lõnga: valget, lambamusta, madarapunast, potisinist, kollast (lehekolnõ või putkõ-õiõkolnõ) Kollane: putkeõied, kaselehed, paakspuulehed, maarjajää. Kollast annavad ka sibulakoored. Värvimine: Kõigepealt teeme kolletuse: kuumutame vee keema ning valame värvinõusse. Lisame maarjajää: 1 liitrile supilusikatäis maarjajääd (võib olla ka veidi vähem). Segame, lahustame. Paneme puhtaks pestud lõnga ööseks vedelikku likku, vahetevahel segame, et lõng oleks ühtlaselt hapu. Öeldakse, et lõng on kollotusõs
annaabi.ee 
