Ta kinnitas, et meelte andmetel ja kogemustel põhinevad teadmised ei saavuta kunagi täielikku tõsikindlust, neis säilib paratamatult arvamuse moment. Seetõttu ei saa meelte andmed olla kinnituseks teaduse kõrgeimate tõdede kohta. Tõde määratles Aristoteles kui teadmiste vastavust tegelikkusele. Teaduse kõrgemaid printsiipe tabab mõistus vahetult. Need ei ole kaasasündinud teadmised, nagu Platonil hingega ideedemaailmast kaasa tulnud. Need on ainult teatud vaimsed potentsid, mis avanevad faktide tundmaõppimise najal. Väga olulist osa tõsikindlate teadmiste saamisel etendab loogika - üldine tuletamisteadus, mille Aristoteles ise peaaegu nullist lähtudes lõi. Aristotelese järgi iseloomustab igat teadusvaldkonda oma mõisteaparaat ja sõnavara + teatud valdkonnale eriomane deduktiivselt organiseeritud väidete hulk + loogiliselt tõeste üldiste väidete hulk, mis on ühised kõigi teaduste jaoks. Etteruttavalt: keskaja skolastika andis Aristotelese
Intellekti ja keelt seostab semantika. Mõte kujuneb intellektis, selle väljendamiseks otsitakse need keelevahendid, mille kombineerimisel saadud tähendus on võimalikult lähedane kujunenud mõttele. Kõnet tajudes on aga keeleüksustega vahendatud mõte vaja aktualiseerida-taastada. Semantika küll vahendab keelt ja intellekti, kuid semantilised operatsioonid käivituvad ainult kõneprotsessis, sh. sisekõnes. Ka keel ise omandatakse ainult kõneldes. Keel ja intellekt moodustavad potentsid, millest esimene realiseeritakse kõnes, teine kõrgemate psüühiliste protsesside kujul. Intellekt kui arenev ja isereguleeruv süsteem kujundab keelemälu ja kasutab keelt kui vahendit teabe hankimiseks (arendab ennast keele abil) ja teistele edastamiseks, aga samuti intellektuaalsete operatsioonide sooritamiseks. Nagu varem teada, on keele kasutamise viisiks kõne erinevad vormid (suuline, kiijalik ja sisekõne vorm)
1) teadmine on võimalik 2) teadmine on teadmine vormidest (universaalidest). Kuid A ei nõustunud Platoni ideedega, vaid arvas, et universaalid eksisteerivad reaalselt üksikutes asjades (mõõdukas realism). Ideed multiplitseerivad tarbetult maailma ning ei suuda seletada liikumist ja muutumist. On vaid üksainus maailm, milles kõik objektid koosnevad mateeriast ja vormist. Teadus on teadmine selle maailma kogemustest. Maailm muutub, seda põhjustavad potentsiaalsused (potentsid). Potents on objekti võime millekski saada, see on reaalselt olemas. Muutumine on liikune eesmärgi poole, aktualiseerunud potentsi poole. Asja vorm on tema mõisteline olemus. Elusolend muutub, kuid vorm on püsiv ning määrab muutused. Vorm on põhjuseks, miks mingi asi on see mis ta on. Siit tuleneb Aristotelese põhjusõpetus, mille järgi on olemas nelja tüüpi põhjusi: 1. aineline põhjus mateeria; 2. vorm kui aktiivne põhjus, vormiv põhjus; 3
annaabi.ee 
