assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s.1933) Pistoletto on omapärasema ja tõsisema käekirjaga kunstnik. Kasutab samuti kollaazi ja fotomontaazi, kuid asetab selle peegelalusele. Vaataja näeb ootamatult ennastki montaazi elemendina. Fotomaterjali ja peegelduse segunemine ning eriti inimeste suurusvahekordade
assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s.1933) Pistoletto on omapärasema ja tõsisema käekirjaga kunstnik. Kasutab samuti kollaazi ja fotomontaazi, kuid asetab selle peegelalusele. Vaataja näeb ootamatult ennastki montaazi elemendina. Fotomaterjali ja peegelduse segunemine ning eriti inimeste
assamblaazitehnika, fotomontaazi ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti põhimõtted, kuid rakendasid neid ,,kuumemalt", näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks. Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks. Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne. MICHELANGELO PISTOLETTO (s.1933) Pistoletto on omapärasema ja tõsisema käekirjaga kunstnik. Kasutab samuti kollaazi ja fotomontaazi, kuid asetab selle peegelalusele. Vaataja näeb ootamatult ennastki montaazi elemendina. Fotomaterjali ja peegelduse segunemine ning eriti inimeste suurusvahekordade
annaabi.ee 
