23 Tänapäeva maailm individualistlikuks, pihustub osakesteks. Nii kuulutaski Lyotard, et suured narratiivid on end ammendanud, ükski ühiskonnakäsitus pole parem või õigem kui teised. Kõik on võrdsed, ent samas on kõigi nende väärtus küsitav, kahtluse alla seatav. „Kust me teame, et me teame?” küsib Lyotard. Tõe suhtelisuse kõrval arutlevad sotsiaalteadlased ka virtuaalse (ehk näilise) ja reaalse maailma vahekorra üle postmodernsel ajastu. Televisioonist ja internetist küllastunud argikultuur ähmastab piire reaalsuse ja ebareaalsuse vahel, kujuneb virtuaalne reaalsus. Tuntud postmodernismiteoreetik Jean Baudrillard on kirjeldanud, kuidas televaatajad hakkasid helistama arsti mänginud teletähele, et saada tervisealast nõu. Baudrillard on esitanud ka väite, et USA ja Iraagi vaheline Lahesõda polnudki midagi enamat kui TV ja arvutimängude simulatsioon. Tema sõnul me ei tea, mis Iraagis tegelikkuses toimub, me
võimalikult lähedal. o Lühidalt Baudrillardi loogikast. Hüperreaalsus on tulnud reaalsuse samele. Reaalsus on see, mis on lakanud olemusele. Moodsa ajastul kõik põhineb informatsioonile, see on muutnud inimese võimalust maailmas eksteerida. Jameson · Räägib kuidas modernismi kadumine toimub. · Ta ei uuri masinavärke vaid uurib inimese keelekasutust ja inimese mõtlemist postmodernsel ajastul. · Mõiste mida on Jameson kasutanud ja mis kajab vastu Baudrillardile on ,,tundejõu kahanemine". · Jameson kirjeldab olukorda, kuidas me vaatame mõnda modernismi ajastu kunstiteost. Pildi sisemus tungib välja. On olemas midagi sisemist, mis tungib välja. · Tundejõu kahanemine on inglise keeles Waning of affect. · Jameson rõhutab, et postmodernses kunstiteost vaadeldes ei näe me sisesmust. Kui
See valitsemisteenus, mida praegune Eesti riik oma elanikele osutab, on aga tihti kallis ja ebakvaliteetne. Kui kodumaine teenus on kallis, on otstarbekas hakata seda väljast sisse ostma. Pakkujaid leiduks küllap lähinaabrusestki ja midagi on tõepoolest kavas Brüsselist tellida. Aga ajalooline kogemus on meid piisavalt õpetanud, et valitsemisteenust täies ulatuses sisse osta on ohtlik. Oleks vaja tekitada selles valdkonnas terve konkurents. Miks ei võiks praegusel postmodernsel ajastul ühel ja samal territooriumil eksisteerida korraga mitu riiki? Nii, et inimestel oleks õigus ja võimalus vabalt valida, millisele neist nad alluda tahavad. Eestis leidub paiku, kus ringi käies tundub, et mingil määral on nii ju praegugi (riigi asemel korjab makse maffia). Eesti territooriumil võiks korraga toimida mitu riiki, et kodanik saaks valida, kellelt valitse- misteenust osta. Iga inimene määratleks end täisealiseks saades ühe valitsemisturul tegutseva
annaabi.ee 
