blogid, foorumid ja kõik muud selle juurde käivad tööriistad, mille kaudu meie ise enda kohta käivat informatsiooni jagame. Kui haavatavad oleme me tegelikult päriselus, postitades enda kohta seda sorti informatsiooni virtuaalmaailma. Üht moodi on see hea, et meile töötatakse välja just meile sobivaid, meeldivaid ja ideaalseid tooteid/teenuseid saades informatsiooni mida oleme ise sotsiaalmeediatesse postitanud. Peaksime hakkama järjest enam kontrollima iseendid, mida lisame endite kohta sotsiaalmeediasse, põhjusel et neid kõiki võidakse kasutada väga halvasti meie endi vastu pahalaste poolt. Kahjuks on see inimese loomuses, et mõeldakse „Mind see ei puuduta“ „Minuga see ei juhtu nii kui nii, sellised asjad juhtuvad vaid filmides ja mujal maailmas aga mitte mingil juhul minuga“. Peame hakkama seda rohkem endale teadvustama, et seda sorti
rohkem tarvitada, seda suuremaks lähevad annused. Ka Internetis võib juhtuda, et kui inimene leiab endale lemmiksaidid, näiteks uudisteportaalid või foorumid, kus saab oma pingeid anonüümselt teisi kritiseerides maandada või lihtsalt arvamust avaldada ja teiste omi lugeda, siis hakkab ta neid järjest rohkem külastama ja lõpuks ei suuda enam tavaeluski rahulikult olla, kui ei ole mitu korda päevas üle kontrollinud, kas neis portaalides on mingeid uudiseid või keegi midagi uut postitanud. Tegelikult ei pruugi selle uue info hulgas midagi eriti huvitavat ega olulist olla, aga see pidev külastamine annab sellele inimesele mingisuguse kindlustunde, et tal on kontroll millegi üle ja kui tavaelus on igas valdkonnas probleemid, siis on üks koht, kus ta tunneb, et omab asjast täielikku ülevaadet. See ei ole iseenesest halb, et inimene endale kindlustunnet juurde saab, aga see pidev kontrollimine, kas midagi uut on, tuleb ikkagi muu elu arvelt ja sama ajaga
Kui aga hommikul vaja kooli minna, siis lähen kooli, aga kas arvuti jääb koju, ei jää. Nii ma siis istun igas loengus arvutis ja facebookis. Õhtul koju tulles, lülitan teleka sisse, kuid seda ma ei vaata, sest ma ikkagi istun facebookis ja raiskan oma väärtuslikku aega. Selle ajaraiskamise asemel võiksin õppida või kasvõi koduseid toimetusi teha. Samuti olen proovinud olla ilma facebookita, aga siis on jällegi see, et mul tekib sügav tung teada saada, mis teised on postitanud. Mina ei ole ainukene sõltlane, on ka teisi, kes on samamoodi üritanud ilma facebookita olla. Toon ühe näite. Artikkel pärineb Pärnu Postimehest. Loo autoriks on Liisa Lotta Tomp ning artikkel on välja antud 17-ndal mail. Esimesel päeval oli mul üsna kiire ega tekkinud kordagi soovi arvutit lahti teha, kuigi Facebooki rakendust telefonis üritasin üsna mitu korda avada. Teisel päeval hakkasin juba Facebookist pisut puudust tundma. Hakkasin aru saama, et
vajadusel saada kiiresti oma küsimustele tagasisidet. Erinevad uurimused annavad informatsiooni kuidas noorukid, noored ja täiskasvanud kasutavad suhtlusportaale. Paljud külastajad kulutavad aega ,,Varitsemisele" või loevad teiste postitusi, aga oma arvamust ei avalda ja postitustele ei vasta. Suhtlusportaalid, mis 2 on nagu teavitustahvlid, võimaldavad kasutajatel vaadata mida teised on postitanud, ilma ise andmaks konkreetseid vastuseid. Need veebisaidid hõlbustavad suhtlemist teistega, sest inimese identiteet jääb varjatuks ja arvamuse avaldamine on sedavõrd kergem. Eriti nendel noortel, kes suhtlemisel tagasihoidlikumad, aga teiste tagasisidet soovivad saada. Nagu sissejuhatuses on välja toodud, oli selle uurimuse peamisi eesmärke kirjeldada üliõpilaste huvi ja vajadust kasutada suhtlusportaale: Oluline oli saada teavet : 1
annaabi.ee 
