Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib õelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna nt. vihma korral sai nii takistada vibunööri läbi ligunemast ja välja venimast. Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas
tema sälgust välja). Ambu ja vibu on oma vahel võrreldud läbi aegade ja kuigi võiks eeldada, et kuna amb on vibu täiendatud versioon, on see parem ja tõhusam kuid see ei pruugi alati nii olla. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. Vibudel oli veel üks suur eelis ambude ees: nende nööre sai kergesti maha võtta ja uuesti peale panna. XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Kui vibu oli võimalik lasta ka hobuse seljast, siis amb oli vaid jalameeste relv,
kasutada. Lahingus oli suur osa vibu- ja ammuküttidel. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem. Ambu oli palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. 14. sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed (läbimõõt alla 1 cm), kuna kaal oli noole juures väga oluline, see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m. Sellel oli samuti väga suur läbistusjõud. Vibukaare tõmbejõud oli ligikaudu 60 kg. Vibunöör oli punutud
sellise rünnaku suure eduga tagasi lüüa, mida oli näha eriti Saja-aastases sõjas. Neil kahel relval on mõlemal omad eelised, tihti on vaieldud selle üle, kumb oli efektiivsem. Vibu eelis oli kindlasti tema palju suurem laskekiirus: sel ajal kui ammuga sai lasta 1-3 noolt, võis vibuga lasta 10-12 noolt. Samas oli ammu laskekaugus ja läbistusjõud suurem, samuti oli ambu palju lihtsam kasutada ja kasutama õppida. Seega võib ütelda, et amb oli positsioonirelv. Oli olemas tavaline vibu, pikkuselt mehele umbes rinnuni, kuid XIV sajandiks oli tekkinud uus vibutüüp: pikkvibu. See oli ligi kahemeetrine vibu, mille nooled olid üle meetri pikad, kuid seejuures peenikesed, kuna kaal oli noole juures väga oluline, sest see mõjutas laskekaugust. Sellise vibuga võis lasta nooli väga kaugele, kuni 300 m kaugusele; sellel oli samuti väga suur läbistusjõud.Vibunöör oli punutud kanepist või siidist, vibuküti vasakus käes
annaabi.ee 
