Siin kajastub kujukalt positivismi ja progressi kriis. Probleemikäsitluselt ja positsioonilt sarnaneb Unt siin vast kõige enam Camus'ga, eksistentsialistliku arusaamaga inimese võõrandumisest, samal ajal sarnaneb see poststrukturalistlikule käsitlusele. Unt ei ole autorina surmtõsine, statistina näitab ta statistika tähtsusetust inimese elus, inimliku õnne leidmisel, ta on oma rollis nähtavalt irooniline. Niisiis, kasutades positivistlikke võtteid naerab ta tegelikult nende üle. Tiit Hennoste meelest on Unt "alati olnud ühiskonna seismograaf ja prohvet, ühiskonna psühholoogilise seisundi keskme täpne registreerija, õhus hõljuva peegel." (Hennoste, 1993) Jaan Undusk tähistab Undi subtiilset inim- ja keskkonnaanalüüsi mõistega sotsiopsühhograafia. (Undusk, 1985) Mõlema tunnustatud kriitiku arvamusavalduses jääb
kultuurivarade ekspertkomisjon, tolli pandi valvama arhivaarid, et mõisate arhivaale Eestist ära ei viidaks. · Nõukogulikud ümberkorraldused 1940. Arhiivinduse teoreetilised lähtepunktid 1930. aastail. · empiiriline (kogemuslik) lähenemine arhiivitöö praktikast tuletati metoodikad · arhiivindus kui kirjeldav distsipliin teemaks ei olnud nt hindamine, juurdepääs · imperatiivsetena rakendati positivistlikke arusaamu eesmärgiks on faktide kogumine mitte kontseptsioonide lihvimine Nõukogulikud ümberkorraldused Eesti arhiivinduses ja edasine tegevus. ENSV Rahvakomissariaadi Nõukogu määrusega 4.09.1940 organiseeriti ümber arhiivindus Eestis. Üldist arhiivinduslikku juhtimist teostas ENSV Siseasjade Rahvakomissariaadi Arhiivide Talitus. Arhiivide Talitusele allutati ENSV Riigi Keskarhiiv Tallinnas ja Riigi
instituutide abil, ning praktilise mõistlikkuse (practical reasonableness) nõuded, millele üksnes sellised instituudid saavad ja peavad vastama. Uurimisülesanne on selliste hüvede ja praktilise mõistlikkuse nõuete tuvastamine, osutamaks, kuidas ja millistel tingimustel õiguse instituudid on õigustatud, ja samuti näitamaks, miks ja kuidas õiguse instituudid on sageli defektsed. Asub kohe kritiseerima ka positivistlikke, üldkirjeldavaid teooriaid: kuidas peaks selline teooria olema võimalik, kui nende uurimisese on muutuv? [õiguse käsitlustes lähevad vahel segamini teooria ja metateooria!?] Kui isegi õiguse mõiste ja selle sõna tähendus erinevates keeltes on varieeruv? Finnis lähtub, ehkki mõningase kriitikaga, Aristotelese “spekulatiivse mõistuse” (Aristotelesel theoretike, kuid skolastikud tõlkisid selle ‘spekulatiivseks’) ja “praktilise mõistuse” vaheteost
annaabi.ee 
