„Äike Rõngu surnuaial“ algab sügava morbiidsuse ning süngusega, ent lõpeb sellele vastupidiselt ülima helguse ning lootusega. Seda kõike on väljendatud läbi võimsaima elemendi Maal – looduse. Mind lausa lummab, kuidas vaatamata luuletuse masendavale algusele, annab nõnda palju lootust edasi esialgse välgu võimsa müristamine lahenemine järsuks vaikuseks ning päikeseks. Tegelikult on kogu luuletus üks sujuv üleminek positiivsusesse, hakates aegamööda üha enam ning enam õnnelikkuse poole pürgima. Esimeseks heledaks hetkeks luuletuses on sümbol haua taha varjunud sinilillest, mis annab lugejale märku, et üdini kurval toonil poeem olla ei saa. See on esimeseks lootuskiireks surnuaias. Sellest edasi toimub kiire üleminek äkitse meeleolumuutuse ning vägevate kujundite peale. Olgugi, et mulle meeldib luuletuse areng ning võimsad looduskujundid, tekitas see minu jaoks ka palju küsimusi
meie juured kaarega tulevikku nagu iiri sümbolismis, kus juured hargnevad oksteks ja vastupidi, luues niiviisi elumahlade ringliikluse. Vaade, et oleme paljudes asjades maailmameistrid ja et maailma loomulik kulg peaks tähendama, et oskused ja teadmised ning tunnetus, mis meil ühena vähestest on veel säilinud, määravad maailma tulevikku olulisel määral ning me saame hakkama, on ju võluv. Oleme justkui normaalsuse reservaat. Seda on hea uskuda ja inimesed usuvad. Positiivsusesse tasub uskuda, sest seda pakutakse vähe. Aga Mikita allutab meid oma positiivse ja turvalise mõju alla. Nii ,,Lingvistilist metsa" kui ka ,,Lindvistikat" lugenule teeb ilmselt nalja, kui ta sattub mõne eestlase peale, kes ninatargalt teatab, et vanad ajad on möödas, nüüd oleme me linnarahvas. Eriti kui tead, et enamus niiviisi väitnuist veedab kvaliteetaega metsas seeni või marju korjates, keedab õhtuti rohtudest teed ja pageb igal nädalavahetusel kiiruga suvilasse või
kõige selgemalt ja võrreldavamalt väljendada väetisekoguseid massiühikutes. 12. Agrokeemia kui rakendusteaduse ajalugu ja ülesanded agrokeemia ajalugu ulatub aega, kus inimene hakkas loomi kodustama ja kasutama nende väljaheited põldude väetamiseks. Väetamise viisina võib vaadelda ka aletegemist. Aega kuni 13 saj loetakse agrokeemia eelajalooliseks perioodiks, sel ajal kasutati väetamist vaid kogemuslikult,süüvimata väetamise mõju positiivsusesse ja põhjustesse. Esimene teadaolev agrokeemia raamat on aastast 1471. 1563 ilmus trükises Palissy töö, kus märgitakse, et taimed toituvad sooladest. 1665 pärinevad esimesed teated mineraalväetiste kasutamisest. Teadusliku agreokeemia alguseks võiks lugeda 1836 aastat, mil prantsuse teadlane Boussingault alustas tööd ainete ringe kohta maaviljeluses(püüdis koostada toitainete bilanssi)enamuste kultuuride puhul sai ta selle kalppima, va liblikõieliste lämmastiku.
annaabi.ee 
